pudi-padimaa

Iga-aastane blogipuhkus

2010-08-09T19:40:00.002+03:00

Ma ei mäleta, et ma ka möödunud suvel oleksin blogi just väga suurelt täitnud. Laiskus on muidugi nii suur, et ega ma ei viitsi arhiivist järgi ka vaadata. Aga kui nüüd kuidagi jälle asju kokku võtma hakata, siis tuleks vist otsast alata.

Ma astusin doktorantuuri.
Ei, see ei tähenda, et ma residentuuri pooleli jätaksin. Neid kahte annab vähemalt teoreetiliselt ka paralleelselt teha. Praktikas on see siis varsti näha.
Ma tegelikult ei ole jätkuvalt veendunud, et mul selle jaoks aega on, aga ma vähemalt proovin. Sest kui ei proovi, siis ei saagi teada. Kusagil kuklas kummitab küll tunne, et ehk sai teema siiski liiga auahne valitud (Katri, sa mõistad mind), aga kui ma läbi kukun, siis vähemalt suurelt:D. Eesti ei ole lihtsalt antud hetkel see koht, kus väga spetsiifiliste keskkonnateemade rahastamine väga suur oleks.

Nii, mis veel. Kolisime. Maale.
Maja on..... suur. Ja lõpuni veel avastamata. Rääkimata kõrvalhoonest, mis on oluliselt suurem ja veel rohkem avastamata. Auahned plaanid tulevikuks hõlmavad baari, basseini, ööklubi, kardirada ja spordisaali, mõne aja pärast ilmselt ka raketibaasi. Maja suurust ilmselt näitab muuhulgas fakt, et meie käes olevate vanade projektide peale on teisele korrusele mineva trepi ümber avatud planeering, läbi kahe korruse. Aga lisaks sellele on suudetud teisele korrusele veel VABALT ära mahutada 5 tuba. Kusjuures me täiesti tõsimeeli mõtlesime ühe toa asemele kahe tegemisest, sest see tuba on muidu lihtsalt liiga suur magamistoaks. Aga millal iganes me selle teise korruse väljaehitamiseni muidugi jõuame, esialgu on veel esimenegi korrus lõpetamata.

Laps kasvab. Terroriseerib kasse, kes teda vastu terroriseerivad. Kõik on õnnelikud.

Edaspidi üritan jällegi tihedamini märkmeid teha. Kui muud põhjust pole, siis tagantjärele on endalgi hea meenutada.

Haigus

2010-06-01T13:48:00.002+03:00

Ei lase olla.
Mitte et nohu tegelikult mingi eriliselt ohtlik haigus oleks.
Aga ilgelt tigedaks ajab, sest pea on paks ja kurk kergelt valutab ja hingata ei saa.
Ja selle kõige tagajärg on see, et asjad on tegemata ja energiat ei ole ja tohutu väsimus on.
Ja mõelda ei suuda üldse, see on kõige hullem.
Tänud sellegi eest, et osakonnas on vähemalt vähe patsiente. Väga kompetentne ma ilmselt ei ole täna.

Muidu on kõik hästi, laias plaanis. Isegi õppekava sain täna esitatud, plaan on veeta järgmisel aastal aega nii hematoloogia, kardioloogia kui üldintensiivravi osakonnas. Sest ei ole mõtet ennas pidevalt välja vabandada, et ma ei ole infusioonravi just eriti õppinud ja siis teha ravilehtede peal kogu aeg mingit kokandust. Et paneks aga niipalju naatriumi ja niipalju kaaliumi ja vaataks mis välja tuleb. See ei ole tegelikult adekvaatne. Ja seega lähen ma ennast täiendama. Oma kardioloogiliste oskuste koha pealt ma siinkohal sõna ei võta. Kes teavad, need teavad niikuinii:D

Ja mu doktoritöö plaan....läks täna Sotsiaalministeeriumi. Ärge küsige, ma ei saa ise ka enam päris täpselt aru, mis toimub. Kui kunagi aru saama hakkan, siis annan teada.

Aga muidu, tore laager oli nädalavahetusel.

Kalli

KIIRE!

2010-05-24T22:06:00.001+03:00

Kes teab, kas ja kuidas on Eestis võimalik määrata PCB taset veres, PAS taset veres, dioksiini taset veres, palun, andke märku. Midagigi.
Hädasti oleks vaja!!!
Aga ärge küsige mille jaoks, mitte igatahes otseselt mulle endale:P

Teadaanded

2010-05-23T09:39:00.003+03:00

Mis teadaanded siis järgnevad?
Esimene ja tõenäoliselt kõige olulisem siis kõigepealt.
Me ei lähe minema!
Ja põhjusi...on sellel mitmeid.
Jah, kallid sõbrad, meil on ka teist kahju lahkuda. Aga ausalt öelda ei ole teie siiski see kõige suurem põhjus.
Minu poolt siis põhjendused:
Esiteks - ma ei saanud seda teadustöö kohta Austraalias, mida ma tahtsin. Ja sellega olin ma jälle alguses tagasi. Vahepeal käis läbi ka teema Inglismaa kohta, ma tean, aga see ei ole siiski päris see. Ja sellega on minu motivatsioon muidugi langenud kuhugile....väga madalale.
Teine on minu töö. Mulle meeldib see, mida ma teen. Kohutavalt. Ma olen õiges kohas ja õpin õiget asja ja ma ei raatsi seda õpet katkestada või kusagile mujale tegema minna praegu. Ja justnimelt praegu, sest praegu olen ma oma osakonnas ja olen seda veel ka sügisel, kui kõik läheb nii, nagu mina tahan.
Kolmas on minu kunagi välja käidud teadustöö plaan. See ei ole kuhugile kadunud, oli vaid vahepeal varjusurmas. Ühesõnaga, ma kavatsen hakata tegelema uurimustööga. Mul on ka kindel plaan saada mingil hetkel doktorikraad. Ma tean, et doktoriõpe ja residentuur korraga on keeruline. Aga teate mis - ma ei usu, et mul tegutseva arstina rohkem aega oleks kui praegu residendina. Nii et selles mõttes oleks vist praegu hoopis tagumine aeg sellega tegeleda.
Ma ei ole päris kindel, kas ma see aasta doktorantuuri jõuan astuda ja kas see ka väga võimalik on, aga mu plaan on vähemalt uurimusega see aasta (loe: septembris) alustada. Ja sellisel juhul ootab mind doktorantuur ilmselt järgmine aasta näiteks.
Neljas põhjus on minu praegune mugav elu. Jah, ma olen laisk. Ma saan aru, et ma ei üllata selle lausega kedagi, aga vähemalt ei toonud ma seda esimese põhjendusena välja, eks. Ja see ei ole ka tegelikult kõige olulisem põhjus.
Nüüd vist said põhjendused läbi ka...
See, muide, ei tähenda, et me mitte kunagi välismaale ei läheks. Mingil hetkel pean ma seda siiski tegema, sest mul on kahtlus, et tervet doktorantuuri ma ei saa Eestis teha. Aga võimalik, et mul kahtlus osutub valeks...

Nii...posti pealkiri oli teadaanded. Mitmuses. Aga tegelikult...mul ei olegi praegu rohkem midagi teatada.
Pettus. Puhtakujuline.

Aplaus

2010-04-22T14:03:00.003+02:00

...kõlab siinkohal koostöögrupile pealkirjaga Cypress Hill.
Nad on suutnud teha loo pealkirjaga Armada latina.
Ma kuulan seda lugu juba mitmendat tundi ja ei suuda lõpetada.
Geniaaaaaaaalne, ma ütlen, GE-NI-AAL-NE.

Räägin mina, kes ma vanasti Cypress Hilli kuulasin ainult siis kui tõesti mitte midagi muud üle ei jäänud.

Ja muide, ülejäänud plaat on ka......geniaaaaaaaalne.

Mälestused

2010-04-05T22:21:00.001+02:00

Senitundmata põhjusel tabas mind hetkeline mälestuskild keskkooliajast.
Nimelt - Monastõrskaja izbaa oli üks ILGELT vastik jook.
A millepärast teda ometigi joodud sai? Kas see oli tõesti AINUKE alkohol, mille jaoks vaestel gümnasistidel raha oli. Ilmselt....

Jumal tänatud, et see periood mu elust läbi on.

Ma ei jooks Monastõrskajat ka siis enam, kui peale makstakse.

Noored on ikka lollid, räägib kohalik vanainimene.

Welcome back!

2010-04-01T10:57:00.002+02:00

Jah, ma olen tagasi. Mitte blogis. Ma olen tagasi osakonnas. Täna oli esimene tööpäev.

Ma olen juba tükk aega mures olnud, et kuidas nende kliiniliste oskuste ja arusaamistega on, kui ma peaaegu aasta pole ühtegi statsionaari näinud. Ja teate mis? Ma tunnen ennast suurepäraselt. Ma naudin seda, et ma olen kohas, kus mulle meeldib olla, kus on patsiendid, kelle haigusi ma tean ja tunnen, kelle ravi on loogiline ja arusaadav....ja nii edasi. Jah, hematoloogia osakond ON minu koht.

Jah, ma olen rahul.

Ma pole tükk aega tööalaselt ennast nii hästi tundnud kui täna suurvisiidil.

Elu on lill.

2010-03-23T10:51:00.002+02:00

Positiivsus läks üle.
Väsimus tapab.
Märtsikuu ei ole laias plaanis olnud tore ja tulevik terendab veel tumedamana.
Helged hetked mööduvad tudengitega ühiskonnakriitilistel teemadel diskuteerides. St et nemad diskuteerivad ja mina irvitan. Kuidas täpselt me viimases loengus töötervishoiu juurest androloogide kättesaadavuseni Eestis jõudsime, jääb mulle siiski veel natukene arusaamatuks.

Muidu on elu siiski ilus. Kevad tuleb. Laps on suur ja iseseisev, mees ka.
Mina olen süüdimatu, nagu alati.

Muide, mul tuli mõte.
Aga ma ei avalikusta seda.
Veel.

Positiivsus tapab!

2010-03-01T10:06:00.002+02:00

Jah, mind on tabanud positiivse meeleolu laine.
Ausalt öelda on see mulle endalegi veel üllatuseks, ma alles harjun. Kindlasti läheb see varsti üle, aga senikaua tahan ma vähemalt ühe blogipostituse ära teha, et natukene rõõmsama laine peale üle minna.

Minu positiivsusel on mitmeid põhjuseid. Esimene neist oli nädalavahetuseaegne Tallinna käik.
Mulle VÄGA meeldis Evita. Maarja on Maarja, oli täpselt selline, nagu ma ootasin, hea, mõne väga ilusa ereda hetkega, kus selgub, et tal siiski on võimu hääles ka jõudu nõudvate partiide laulmiseks.
Marko Matvere on lihtsalt minu lemmiknäitleja. Ja selletõttu minu poolt ei mingit kriitikat, ei oska ma ka öelda, et kas seda vaja oleks. Mina ei leidnud loomulikult midagi, mida kritiseerida.
Ja kolmandaks Vaiko Eplik. Ma oskan ainult kommenteerida, et mul on sügavalt kahju, et teda NII harva näha-kuulda saab. Ja et harva tehakse etendusi, milles on temale loodud rollid. Che oli üks neist. Juba ainult tema pärast olen ma nõus seda muusikali uuesti vaatama minema.

Minu positiivsuse teine põhjus on mu Tallinna tudengid, kes osutusid üllatavalt toredateks. Mul oli väga vahva 8 tundi.

Minu positiivsuse kolmas põhjus on Jaak, kes premeeris mind sümboolse summa eest 100 raamatuga. Mis seisavad hetkel pliidi peal kastides, sest ma ei ole veel jõudnud neid lahti pakkida, küll aga heitsin ma neile eile kiire pilgu peale. Ja ma olen rahul. Väga rahul. Pakkimiseni aga ei jõua ma niipea, sest enne peab mu kallis kaasa mulle uue riiui valmis tegema.

Ja minu positiivsuse viimane põhjus on minu kallis kaasa, kes minu äraolekul on jõudnud kõik ära koristada ja lapsega vahvleid küpsetada. Ja kes teadmata päritoluga altruismipuhangus lapse ka ise hommikul lasteaeda viis, et mina saaks natuke kauem kodus molutada. Mille eest ma olen sügavalt tänulik.

Elu on ilus.

Kindlasti läheb see tunne varsti üle, aga seni kuni see kestab, kavatsen ma seda nautida.

Rahadest... üle pikema aja

2010-02-16T18:28:00.003+02:00

Jah, see teema, mida ma lubasin, et enam ei tõstata.
Aga pean oma sõnu siiski sööma.
Ehk siis: meditsiini alarahastatus.

Üritan jutu lühema hoida, aga ei luba juba ette midagi.

Vihastasin ühes ettesattunud blogis kirjutise peale, kuidas jutt sellest, et arstide palgakärpimine arstid välismaale viib, on rumal ja silmakirjalik. Ja et välismaale minevad arstid peaksid õpinguraha riigile tagasi maksma.
Vot ei saa siinkohal vaiki olla. Saan aru küll, et oma mätta otsast kaagutan, aga olles ise üks potentsiaalsetest äraminejatest ei saa ma jätta nokka paotamata.

Mis on minu jaoks praegu suurimad mured seoses meditsiini rahastatusega? Ja ma ei kavatse sugugi rääkida ainult palkadest, vaid ka kõigest sinna juurde kuuluvast, mis tundub, et kõrvalseisjatele kuidagi hoomamatuks jääb.

Esimene - ja minu erialalt kõige suurem ja kõige valusam mure - ravi ja protseduurid.
Mida tähendab see, et ma ütlen patsiendile viisakalt, et teeme nii, et tulete märtsis tagasi, siis teeme põhjalikumad uuringud ja vaatame mis edasi saab. Kui ma samal ajal tean, et ainuke põhjus, miks ma selle patsiendiga kohe ja praegu ei tegele, on see, et rahad on otsas. Kuidas Teie, kallid irisejad tunneksite ennast, öeldes vähihaigele, et tulge kuu aja pärast tagasi, seni minge ja metastaseeruge kodus edasi? Ei ole hea tunne, kallikesed, ei ole. Möödunud aasta lõpul nägi seda jama kahjuks palju, kuidas patsiente "registreeriti" järgmisesse aastasse, sest raha oli otsas. Eesti keeles öelduna tähendab see uuringute ja ravijärjekordade pikenemist. Ja vähihaigete puhul on see minumeelest lubamatu ja masendav. Ka paljude teiste haigete korral, muidugi. Aga ei mina ega ka teised arstid ei ole nii rikkad, et patsientide uuringuid ise kinni maksta.

Rääkides ravist, siis läheb asi veel masendavamaks. Miks me teeme vähihaigele kiiritusravi alles pärast keemiaravi, kuigi on teada, et see annab statistiliselt olulise erinevuse elulemuses? Miks me ei tee kiiritusravi keemiaravi ajal, saavutades nii paremaid ravitulemusi ja paremat elulemust. Õige vastus, raha. Meil on olemas põhimõtteliselt aparatuur ja inimesed, aga kuna neid on Eesti peale liiga vähe, siis on kiiritusravi järjekorrad pikad ja haiged peavad ootama.
Miks ei ravi me kõiki haigeid neile vajalike ravimitega vaid otsime odavamaid analooge. Miks ma pean haigele ravi määrates mõtlema mitte sellele, et milline ravi annab hea ravitulemuse, vaid pean mõtlema sellele, milline ravi on odavam.
Miks ma pean vaatama inimest suremas, teades, et ravi on olemas, aga selleks aastaks on rahad otsas?
Olgu, võibolla viimane märkus oli liiga küüniline, aga üllataval kombel mitte vale.

Miks peab raskelt haige inimene ootama 4 aastat proteerijärjekorras? Siirdamisest saan ma aru - seal seisab asi rohkem doonorite taga. Aga proteesid? Arstide poolt on roheline tuli - nemad on võimelised rohkem lõikama. Proteese on, patsiente on. Aga mida pole, on jällegi raha.

Ja seda rida võiks jätkata lõputult.

Aga tulles tagasi lahkujate juurde.
Jah, ma olen ennast siin riigi rahade eest koolitanud. Kui nii, siis tuleks esiteks iriseda KÕIGI kallal, kes peale kõrghariduse omandamist mingil hetkel ära lähevad. Sest neile on ju nö makstud, et nad siia jääksid.
Aga põhjusi lahkumiseks on mitmeid.

Paljudel erialadel ei ole võimalik Eestis ennast tipptasemele viia. Ei ole midagi teha, Eesti on nii väike, et teatud erialadele Eestisse tipptegijaid ei jätku. Kas peaksime siis keelama inimestel Eestist väljapoole minna, et nad jumala eest ennast arendada ei saaks? Või lubame minna ainult siis, kui inimene näitab ette koolitustõendi ja tunnistuse ja notariaalse kinnituse selle kohta, millal ta tagasi tahab tulla?

Või kuidas on nende erialadega, kellele Eestis tööd ei ole? Minu eriala, näiteks. Hematoloogia osakondi on Eestis kaks: Tallinnas ja Tartus. Mõlemal pool on hetkel kõik kohad täidetud. Aga enne mind lõpetab veel 4 residenti. Kuhu nad tööle lähevad - ei tea. Kuhu mina tööle lähen - ei tea. Residentuuri astudes uskusin sinisilmselt, et riiklik tellimus on tehtud mingit reaalset kava silmas pidades. Et kui niipalju koolitatakse, siis niipalju on vaja. Kas ma pean nüüd kohusetundest riigi ees eriala vahetama, et mitte kogemata välismaale tööle sattuda?

Või kui mu mees läheb välismaale tööle, kas mind kui kodumaa reeturit tuleks temaga kaasa minnes siis karistada näiteks sellega, et hakkan koolitusrahasid tagasi maksma? Ja kui ei suuda, siis võlavangla. Või äkki teen ühiskondlikus plaanis mõned lõikused kiiresti väljaspool järjekorda ära. Ma küll kirurg ei ole, aga mis siis sellest. Kuidagi tuleb ju võlg ühiskonna ees tasuda.

Kuigi minul, kui ülikõrgepalgalisel arstil oleks ju lihtne lõbu see kuue aasta õpperaha kohe letti lüüa.

Kust tuleb inimestel arusaam, et kõik arstid on kõrgelt tasustatud? Jah, ka arstide hulgas on tipptegijaid, kes tõesti kasseerivad kuupalgana kuuekohalisi arve. Aga neid on ka teistel erialadel. Pole ma veel kuulnud, et näiteks pangajuhid oma haridust peaksid tagantjärele kinni maksma, kui välismaale juhtuvad minema. Aga arstid on kohe kõigil hambus, ka neil, kes meditsiinist ja selle rahastamisest midagi ei tea.

Kui sa maakonnaarstina töötad pere kõrvalt kahe koormusega ja teenid sellega heal kuul brutopalgana 16-18 000, siis kas see on kõrge palk? Kahe koha peal valveid teha ei ole lõbus. Seda enam, et selle kõrvalt pead sa saavutama ka selle, et töö kvaliteet ei kannata, et virisevad ja närvilised haiged inimesed rahule jäävad ja sind kohtusse ei kaeba ja et keegi su kallal su liiga suure palga pärast närima ei hakka. Kui ma neid summasid (mis on reaalsed) kellegi mainin, siis kõik väidavad, et ma valetan. Aga kui ma otse näkku valetan ja ütlen, et keskmine maakonnaarst teenib 40 000 kätte, siis kõik millegipärast usuvad. Kust see mõtlemine tuleb?

Ja kui siit summast veel 12 % maha ähvardatakse võtta, siis ei ole tõesti enam tore. Ja kas teate: siis jäävadki juba laenud ja söögid maksmata. Sest töölkäimiseks auto ja kütus tuleb kinni maksta, sest muidu tööl käia ei saa, teate, ühistransport ei tööta veel arstide töögraafiku järgi. Ja maakohtades pole tihtipeale ühistransporti olemaski.

Ja uskuge või mitte, see et palgalangust serveeritakse tasustamata kohustuslike puhkepäevadena, see ei tee seda langust tegelikult väiksemaks.

Ja kui siis tullakse irisema, et arstid oma "kõrge" palga juures rahul ei ole, siis, jah, kihvatab. Et äkki oleks neid kokkuhoiukohti siiski veel. Et äkki aastaks 2013 reservide hoidmine ei ole siiski hea lahendus, sest kui meil siis jätkuvalt halvasti läheb, siis on kukkumine niikuinii nii suur, et need rahad enam ei aita. Praegu oleks neist samas abi.

Ma ei väida, et palgalangetamine ei olnud vajalik. Ma saan aru, et kusagilt tuleb kokku hoida. Aga ma näen ka seda, et on osakondi ja kohti, kus kokkuhoid on läinud üle piiride.

Ja ma ei kannata seda, et iga iseteadja seda teemat kohe palju-palju valdab ja ilgelt hästi sõna oskab võtta. 9 aastat õppimine on ju nohu, kõik haritud inimesed on selleks võimelised. Tore on. Aga õpi, palun, 11 aastat ja tegele siis järgmised 4 aastakümmet patsientidega, kellest sa tead, et kuni pooled surevad varsti. Sest lihtsalt eriala on selline. Ja siis tule mulle rääkima, kuidas itipoistel* on ka raske töö. Palun minge perse!

* itipoiste nime all ei pea ma silmas oma meest, kes põhimõtteliselt tegeleb sellega, millega talle meeldib tegeleda ja kes ei vingu mulle, kui raske tal on. itipoiss siinkohal on lihtsalt näide, sest mul ei tulnud paremat ametinimetust meelde.

Kilplus 2

2010-02-14T19:22:00.002+02:00

Ehk siis tegelesin jällegi linkide lisamisega - erinevalt eelnevast ei ole mul neid plaanis maha võtta.
Kaks toredat ajaveebi, mis tegelevad teemadega, mille kajastamiseks minul ei ole ei aega, ei kannatust. Vähemalt on tore teada, et mõni veel tegeleb nende elementaarsete tõdedega, mida mina aastast-aastasse oma tudengite pähe üritan mahutada.
Mõnele mahub ka. Aga mõnele mitte.

Muide, avastasin just tänu ühele toredale kommentaatorile, et olen eelnevas postituses vist www.skeptik.ee´le liiga teinud. Mul ei ole midagi sealsete postituste vastu. Vastupidi, seal oli paar päris meeldivalt harivat ülevaadet, mida kiiruga sirvisin. Mis mind aga tigedaks ajas, olid mõningad kommenteerijad, kes pidevalt aia asemel aiaaugust rääkisid.
Aga aegajalt silma peal hoidmiseks sobib see sait küll.

Ma mõtlen selle peale veel natuke, võibolla tekib ta kunagi linkidesse tagasi:)

Muusikamaailm

2010-02-10T11:54:00.004+02:00

Kuskilt kellegi blogist pärit list, mille ma ka endale salvestasin ja mõtlesin, et kui kunagi aega saan, siis proovin läbi. Aega küll ei ole, aga proovida võib ikka.

Asja mõte on lihtne - pane kõik muusika mängima ja iga küsimuse juures käivita juhuvalikuga järgmine lugu. Kuna mp3 valik on meil Rolloga kahe peale, siis mina kõiki mängima ei pannud, sorteerisin valikust välja siiski need, mida ma ise kuulan/olen kuulanud. Siin siis tulemused:

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
Jack Johnson "Rodeo Clowns"
Sweeping the floors, open up the doors, yeah,/turn on the lights, getting ready for tonight/nobody’s romancing because it’s too early for dancing/but here comes the music.
See ei ole samas just väga julgustav, kuigi tegelikult õige. Ma ei ole mitte kõigevähematki seal, kus ma lootsin. Kõik minu suures soovid selle aasta alguseks seisavad kellegi/millegi/minu enda taga. Selle asemel, et tegeleda teadustööga, et ravida patsiente, et olla millegi jaoks oluline, selle asemel olen ma lihtsalt....kohatäide. Töökohast siis räägin, eks.

2. Aasta 2010 põhiülesanne
Garmarna "Bläck"

Ge mig hit lite bläck och en penna Give me here a little ink and a pen
Jag vill rekommendera ett brev I would recommend a letter
Du skall alltid få se och besinna You must always see and remember
Att jag håller ingen kärare än dig I hold no one dearer than you

Kas aasta põhiülesanne võiks olla siis kirjade kirjutamine või kallitele inimestele selle ütlemine, et nad kallid on? Minu rootsi keel ei ole eriti hea.

3. Eneseteostus aastal 2010. Minu «mina» 2010. aastal
Queen "Tear it up"
You gotta tear it up/ Shake it up/ Make it up - as you go along
Tear it up - yeah/ Square it up - yeah/ Wake it up - baby

Mulle meeldib see mõte. Eriti meeldib mulle see, et mina juba tean, millega see tabel lõpeb. Soovitan vaadata hiljem, kuidas see küsimus haakub viimase küsimuse ja vastusega. Aga jah, mul on natukene plaanis enda ja võimaluse korral ka teiste mõtlemist ja maailmavaadet korrastada.

4. Rahaasjad aastal 2010.
The Servant "Liquefy"
One autumn you once said to me/ There's too much stuff around/ The bus groaned along/ You put your hand upon the window/ The town

Se vist ei läinud väga hästi. Tegelikult oli selle asemel üks teine lugu, aga kuna tollel puudusid sõnad, siis võtsin järgmise loo. Ei saa mitte midagi aru.

5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Green Day "Who wrote Holden Caulfield"
There's a boy who fogs his world and now he's getting lazy
There's no motivation and frustration makes him crazy
He makes a plan to take a stand but always ends up sitting.
Someone help him up or he's gonna end up quitting

Selle loo idee võiks ilmselt olla see, et käesoleval aastal peaks teisi enda kõrval aitama. Mis ei ole üldse halb mõte.

6. Kodu aastal 2010.
Korn "Divine"
I hide only to defy you/ Take away the only love inside you/ I see the face through everyone/ Inside I've just begun!/ You think I'm out to scare you/ I'm only out to prepare you for when you stop and turn around/ Your body's going down!

Ups......

7. Armastus aastal 2010.
Lube "Za tebya"
Спето песен немало на бульварах ночных.
За тебя, за тебя, за тебя.
Удивлялись ребята: я не пел для других. За тебя.
Все закаты, восходы я пройду вновь и вновь.
За тебя, за тебя, за тебя.
Помнишь детские годы? За тебя бился в кровь. За тебя.

Kõik oma armastatu heaks? Nunuh....

8. Tervis aastal 2010.
Leningrad "Хуй В Пальто"
Я приполз домой/ И звоню в звонок,/ Блюю, шатаюсь,/ Насквозь промок.
А ты мне из-за двери:/ - А это, бля, кто?/ А я ответил:/ - Твой хуй в пальто!

Loo moraal - sellel aastal tuleb vähem juua.

9 . Partnerlus aastal 2010.
Madonna "Like a prayer"
Life is a mystery, everyone must stand alone

Niipalju siis partnerlusest.

10 . Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2010.
Lube "Младшая Сестрёнка"
Ты все еще веришь в любовь, /Фильмами добрыми бредишь/И все ще веришь в любовь/ Веришь.../ Из дома уходишь тайком/ Так же без спроса взрослеешь/ И все еще веришь в любовь/ Веришь...

Läks jälle käest ära. Müstika on see, et ma usun armastusse, sellest ma saan aru. Aga mis sellel seksiga pistmist on? Hiilin salaja kodust välja seksima:D Hmmm...

11. Reisid aastal 2010.
Queen "Killer Queen"
To avoid complications/She never kept the same address/In conversation/She spoke just like a baroness/Met a man from China/Went down to Geisha Minor

Ootab ees põnev ja reisiderohke aasta, loeks mina siit välja. Mis iseenesest hakub minu plaanidega suurepäraselt.

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010.
Vennaskond "Uimane ja väsinud"
Arvasid et olin ületöötanud ma/Et ma käisin langetatud päi/Arvasid et täna olen puhanud ma/Arvasid et täna aga ei
Uimane ja väsinud ma tänagi näin/Uimane ja väsinud ma näin näin näin näin
Uimane ja väsinud ma tänagi näin/Uimane ja väsinud ma näin

Ei ole erilist arengut oodata. Tõepoolest, uimane ja väsinud ma olen. Ja vaevalt see niipea üle läheb.

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010.
Kukerpillid "Tantsulugu"
Olen mina piiga pilliarmas/kõpsub king ja välgub varvas/ Kallis kleit on enne narmas/ kui on lustang lõppenud.

Wooohooooo!!!!

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010.
The Offspring "Kill the president"
In a world without leaders/Who'd start all the wars?/The world that you're saving/ Will always be yours
Kill the president/Voice the reason/Unify that single line/Stop the man with the power/Of the government/A leader's not the center/Of democracy
In a world without leaders/Who'd make people starve?/The world that we're saving/ Will always be ours
Everyone says/Well maybe I'll make a difference
Thinking they've got plenty of time/But you're squeezed/A little tighter everyday/ Punished before you commit a crime

Ai sa raisk... Relvaluba ei ole mulle ilmselt mõtet anda.

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks.
Pink "Trouble"
I'm trouble/Yeah trouble now/I'm trouble ya'll/I disturb my town
I'm trouble/Yeah trouble now/I'm trouble ya'll/I got trouble in my town

Ning see haakub suurepäraselt minu selle aasta eneseteostusega, mis oli kolmas küsimus.

Lõbus oli praegu. Aga nüüd lähen atendaati ette valmistama.

Elupõline kilplane

2010-02-09T21:32:00.002+02:00

Tegelesin just praegu sellega, millega kilplased tavatsesid tegeleda. Ehk siis - ehitasin asja valmis, vaatasin, et pole ikka see asi ja lammutasin maha. Mõttetu.

Tõlkides eelnevat teksti eesti keelde - lugesin paari kiiret ülevaadet lehelt skeptik.ee. Leidsin, et tore, lisasin endale lugemisvarasse.
Siis lugesin natukene veel. Selgus, et nii tore ei ole. Idee on algselt ilmselt hea olnud, aga enamike lugude puhul läheb mõttetuks bla-bla-bla´ks ja mahategemiseks kätte ära. Rääkimata demagoogiast ja muidu mullikeste ajamisest, mis kogu kommentaariumi läbivalt iseloomustab. On mõningaid toredaid kommentaare ka, aga kui ma muudkui ketran edasi ja edasi ja kõik mis tuleb, on jätkuvalt sõnaväänamine, siis ...EI sobi mulle see värk. Kui on midagi öelda, siis nii ütelge. Mõttetu möla võib kirjutamata jätta.
Kokkuvõttes - võtsin lehe lugemisvarast maha ja niipea sinna ilmselt enam ei satu. Umbes 15 minutit, siiski, sai mu blogi uhkeldada 9 asemel 10 lingiga.

Tegelikult on siiski rohkem asju, mida ma igapäevaselt jälgin. Aga need on rohkem erialased ja ma ei ole kunagi näinud mingit sügavat mõtet nende avalikustamisel. Näiteks kasutan ma igapäevaselt pubmed.com andmebaasi- mul on kindlad märksõnad ja nimetused ning olen püüdnud sellealastel artiklitel silma peal hoida. Kõike kahjuks ei jõua, eks ma lasen ka aeg-ajalt üle nurga.

Mõni aeg tagasi tuli mõte, et peaks hakkama blogi ka asjalikel eesmärkidel kasutama. Et kui juhtun mõnda toredat uuringut või vajalikku artiklit lugema, siis võiks seda ju ka teistele tutvustada. Või ka häirivate asjade eest hoiatama. Ma ei tea samas, kas see oleks vajalik või mõttekas. Mulle meeldiks, kui inimesed suudaksid endale vajalike ja oluliste asjadega ennast ise kursis hoida, aga see on ilmselt liigne naiivsus ja optimism.

Inimesed teavad hämmastavalt vähe kõigest sellest, mis on väljaspool nende otsest eriala. Olgu, kõike ei peagi teadma. Samas - mingi ülevaade ja kaine mõistus võiks ju olemas olla.
Näide 1: kui Te kasutate puhastusvahendit, mille tilk lahustab kogu rasva pliidi pealt ja mis võtab seintelt katlakivi maha, siis kas see aine võiks olla Teie nahale kahjulik?

Variant a) Ei
Variant b) Jah
Variant c) Ainult, kui seda kogemata sisse süüa
Variant d) Kust mina tean, ega ma bioloog ei ole

Eelnev jutt tegelikult igapäevaelus EI ole naljakas!!!:D

Sama jutt kehtib kõikvõimalike kemikaalide, mitte ainult puhastusvahendite kohta. Jah, värvide peal ongi hoiatus:"Mitte kasutada kinnises ruumis, peale kasutamist tube 12 tundi tuulutada!" lihtsalt selleks, et Teie elu põnevamaks teha. Sellel hoiatusel ei ole tegelikult mitte mingit praktilist väärtust, see on suurte kompaniide vandenõu, et globaalne soojenemine kiiremini kätte jõuaks. Ja nii edasi....

Suur hulk inimesi, kellele antakse ideed ja vastused valmismõeldud kujul on lollid ja ohtlikud. Ma saan aru, et see on tegelikult ammune tõde, aga mind on see teadmine kuidagi hiljaaegu tabanud. Kuidas inimesed ei saa aru, et kõiki asju meedias ei saa puhta kullana võtta lihtsalt sellepärast et ajakirjanik nii ütles. Või naabrinaine rääkis. Või kunagi kuskil kellegagi oli juttu....

Aga aitab virisemisest. Ma olen leidnud kõikidele oma probleemidele lahenduse. Ma hakkan lihtsalt kasutama blogi inimestele ideede ja vastuste genereerimiseks. Ja siis on kogu see manipuleeritav mass minu käpa all.

Mõistlik, eks. Kui sa ei suuda sellega võidelda, siis kasuta seda!

Maailmavalu

2010-01-28T22:24:00.003+02:00

Ma olen tige!
Mitte isegi konkreetselt kellegi-millegi peale. Lihtsalt niisama. Üldiselt. Paugun ja torisen ja ei saa endaga ja asjadega hakkama.
Ja kui ma ei ole tige, siis olen ma väsinud!
Ilmselt on selle asja nimi vanadus, kuigi ma ei ole seda siiani endale tunnistanud. Tõenäoliselt peaks.
Aga päevakajalisi uudiseid siis kah: päevakajalisi uudiseid ei ole.
Elu jätkub nii, nagu alati.
Vahetasin praktikakohta. Töötan nüüd Verekeskuse laboris. Jah, tulge doonoriks. Ei, ma ei tegele teiega. Veel viimaseid päevi tegelen ma verede sobitamise ja antikehaanalüüsidega. Doonoritega hakkan tegelema....ma ei tea, kas hakkangi. Verekeskuses olen ma igatahes kuni märtsi lõpuni, küllap ma enne seda jõuan ka vastuvõtus istuda mõni aeg.
Mis veel - laenutasin raamatukogust 1800 lk raamatuid. Molecular cloning. Ei, ma ei ole päris terve mõistuse juures, aga ma ei ole seda kunagi väitnudki. Mul on kindel plaan need raamatud läbi lugeda. Kindlasti on need millegi jaoks kasulikud.
R.Jordani "Wheel of Time" saaga on läbi, ootan järgmise raamatu ilmumist.
R.Hobb´i "The Liveship Traders" on läbi, "Tawny Man" ootab veebruari palka, siis saab Amazon järgmise tellimuse.
Üldiselt olen ma oma raamatujärjega pisut dilemma ees - ma ei tea, mida järgmiseks lugeda. Kõik head pakkumised on teretulnud.
"Mees, kes teadis ussisõnu" oli ...kehv. On palju paremaid raamatuid. Selle raamatuga on mingi vint üle keeratud - ei jätnud enam muljet. Kahjuks, ootasin ilmselt rohkemat.

Lõpetades positiivse noodiga - Vampire Weekendi plaat on väljas. Midagi rõõmsameelset. Stiilinäide siit, ei ole küll sellelt plaadilt pärit.

notalwaysright.com vol.2

2010-01-14T18:37:00.000+02:00

“L”ord Have Mercy
Tech Support | UK

Customer: ‘What’s a colon?’

Tech Support: ‘It’s the key next to the ‘L’ key on your keyboard.’

Customer: ‘How do you spell ‘L’?’

notalwaysright.com

2010-01-09T13:28:00.001+02:00

Üks toredamaid lehti, mida ma aegajalt sirvin, kui meel mustaks kisub.
Viimase aja lemmik on järgnev:

Elixirs Of Everlasting Life Are On Aisle 5
Retail | Evansville, IN, USA

(While ringing up a customer, the computer flags cold medicine and asks for age verification.)

Me: “Sir, I need to verify your date of birth.”

Customer: “Why?”

Me: “You’re trying to buy medicine and I just need your date of birth to confirm you are over the age of 18.”

Customer: “Oh. April 20th, 1420.”

Me: “Sir, I really need your actual birth date to continue.”

Customer: “4-20-1420. Put it in.”

(I enter the date. The system accepts. I look in disbelief.)

Customer: “Told you.”

Piinlikud küsimused

2009-12-19T09:45:00.002+02:00

Käisime Kadiga eile kontserti kuulamas. Peahoones. Laps väsis ära, seega tulime peale esimest poolt koju. Kui riidehoius riidesse panime, tuli meie kõrvale riietuma kolm noort, kaks noormeest, üks neiu. Vast umbes kahekümnesed. Kadi viisaka lapsena ütles loomulikult tere. Siis piidles neid tükk aega silmanurgast ja kui ma talle parasjagu saapaid jalga panin, küsis meie kõrval riietuvalt noormehelt kõva ja selge häälega: "Aga kelle issi sina oled?"

Laste suust pead sa tõde kuulma...

Veel äraminneski jätkus ülejäänud kahel itsitamist, et mida neile rääkimata on jäetud:)

Üllatus

2009-12-09T22:13:00.002+02:00

Käisin juuksuris.
Tulemus on....mõnevõrra harjumatu.
Aga loodetavasti positiivne.
Sõbrad linna peal ilmselt ära ei tunne.

Ei, ma ei ole kiilakas!

Pilte ei ole, ega tule. Tulge külla, kui näha tahate.

Maailmast, üldiselt

2009-12-08T20:37:00.002+02:00

Tahtsin tegelikult arutleda päevakajaliste teemade üle, aga ei saa.
Pole päevakajaliste teemadega lihtsalt kursis.
Kuna sünnipäevast oli siiani kasutamata üks raamatupoe kinkekaart, siis kasutasin selle eelmine nädal ära, premeerides ennast Robert Jordani "Wheel of Time" sarja 9 ja 11 raamatuga, mis mul veel puudu olid. Ja selle tulemus on loomulikult see, et ma ainult loen ja loen ja loen.
Ma isegi ei looda enam, et minu lemmikkirjanikud kunagi ka eesti keelde jõuavad. Olen vähehaaval hakanud neid originaalkeeles koju ostma, aga raamatud on kahjuks kallid ja häid raamatuid on väga palju.
Jah, kallid sõbrad, nagu paljud teist juba ammu teavad, siis ma loen heameelega erinevat ulmekirjandust. Mul on omad kindlad kirjanikud, kes mulle meeldivad ja kes mitte, samuti on teatud tüüpi ulmet, mida ma isegi lahti võtma ei vaevu. Meeldivateks näideteks on kindlasti R.Jordan, R.Hobb, G.R.R.Martin, P.Rothfuss, M.Bradley, I.Asimov jne. Samas ei kannata ma silmaotsaski Strugatskite loomingut. Loen heameelega Indrek Hargla teoseid, aga Veskimees mulle ei meeldi. Nii see lihtsalt on. Kõiksugused rängalt tehnikale ja kaklusele rõhuvad teosed võite ka maha matta.
Aga mulle on alati meeldinud lugeda sarju.
Ja siiani parimad on:
"Wheel of Time"
"Dune"
"The Dark Tower"
"The Liveship Traders"
"The Mists of Avalon"
Ei ole paremuse järjekorras.
Jah, ma armastan ka Terry Pratchetti loomingut. Ei, mul ei ole kõiki tema raamatuid olemas. Avastasin just, et mingi juhuse tõttu on mul "Huvitav aeg" puudu. Ja tema noortesarju (Johnny sari ja kaevajate sari) mul ka ei ole. Veel.
Ja kui ma kunagi rikkaks hakkan, siis lähen raamatupoodi. Apollo raamatupoes ootab mind 4750.- eest raamatuid, mida ma endale tahaksin. Neid on veel, aga need oleksid kõige tähtsamad.
Raamatulugemine on kallis lõbu. Aga mulle meeldib, kui head raamatud on riiulis olemas, mitte ma ei pea neid raamatukogust laenutama. Ja HÄID raamatuid ma tõesti ka loen korduvalt ja korduvalt ja korduvalt. Lihtsalt kasvõi selleks, et nautida head kirjastiili. Ma arvan, et minu riiulis on raamatuid, mida ma olen lugenud kõvasti üle 10 korra.
Ja nüüd ma lähen edasi lugema.

Vene jahi eripära talveperioodil

2009-12-02T21:02:00.002+02:00

Ma olen juba kunagi varasemal eluetapil märganud, et mina olen puuduv evolutsiooniline lüli pruunkaru ja homo sapiensi vahel. Minu organism on kohandunud nimelt talveuneks. Arvestades, et minu esivanemad on juba aastasadu siin masendavas parasvöötmekliimas elanud, tundub see lahendus evolutsiooniliselt täiesti loogiline. Kuidagi oli ju vaja kõik katkud ja näljahädad üle elada. Kui inimene magab, siis ta ei söö ja ei käi küla peal ringi kuskilt mingeid nakkusi endale korjamas. Seagripi mõttes oleks see ka täiesti adekvaatne kaitsemehhanism.
Ja kui ma magada ei saa, siis ma muutun tigedaks ja väsinuks ja ärritunuks, täpselt nagu karud. Minu normaalne unevajadus talveperioodil on vähemalt 12 tundi ööpäevas ja seda on kuradi raske teostada ausaltöelda.

Sünnitajatest!

2009-11-26T18:37:00.002+02:00

Käisin täna naistekliinikus vastset emmet õnnitlemas. Tuli juttu ka sellest, et kuidas siis sünnitus läks - nagu ikka. Tema on üks neist, kes annab oma panuse tüsistusete statistikasse.
Sünnitus iseenesest läks ilusti. Suhteliselt valuvaba, esimese sünnituse kohta kiire. Laps ka võrdlemisi pisike - vaid 3200g. Kukalseisu tagumine teisend (oli see vist õige termin) - s.o. siis õiges asendis ja väga heas seisus.
Tibu sündis Apgaritega 8-10, st, et ma täpset numbrit ei tea, aga igatahes normis. Küll aga tekkis probleeme emaga. Peale platsenta irdumist tekkis emakast profuusne verejooks. Emal tekkis kiire teadvusekadu, sai haiglatingimustes 3 d erütrotsüütide massi ehk siis vereülekannet suhteliselt suures koguses ja loomulikult suures doosis ravimeid verejooksu sulgemiseks + mehhaniline emaka kompressioon. Haiglatingimustes möödus kõik hästi, emme ja laps tunnevad ennast suurepäraselt ja saavad tõenäoliselt homme koju
Aga siit mõte, mida ma olen oma peas kandnud siis eile hommikust saadik: kust tulevad kodusünnitajad?
Kui see noor naine oleks otsustanud kodus sünnitada, oleks ta praeguseks surnud. Ja see ei ole spekulatiivne. Tal oli täiesti normipärane sünnitus, kõik kulges ladusalt, mitte miski ei ennustanud komplikatsioonide teket. Tal ei ole hüübimishäireid või emaka anomaaliat. Ei midagi, mis annaks taolisele verejooksule alust. Aga niivõrd profuusne verejooks, mis annab sekunditega teadusekaotuse ja nõuab esimeste minutite jooksul kolme doosi verd, ei ole kodutingimustes üleelatav. Tekib kiire südameseiskus ja südant ei ole võimalik uuesti käivitada, sest verekaotus on liiga suur ja vereringe vedelikumaht liiga väike. Südame seiskumise järel aga ei ole ülekandel enam mõtet, sest vereringe ju enam ei tööta, st lisavedelik ei liigu ringesse. Kodusünnitusel ämmaemandal ei ole kindlasti verd kotis kaasas. Ja kiirabil jääb sellisel hetkel ainult surmatunnistus väljastada.

Tean mitut kodusünnituse pooldajat ja naisi, kes on kodus sünnitanud. Valdavalt intelligentsed noored targad naised. Kust siis tuleb see teadmine, et minuga nii ei lähe, minuga on kõik korras, minuga midagi ei juhtu. Kas see on rumalus? Või kaalutletud kasu-kahju suhe, kus kodusünnitamise kasu kaalub võimalikud probleemid üles?

Vastust ilmselt...teab vaid tuul. Mina tean ainult seda, et ka väga suurte summade eest ma MITTE KUNAGI ei oleks nõus kodus sünnitama. Ma oskan ainult kiita oma sünnituse juures viibinud personali ja sealseid tingimusi. Ma tean, et kodusünnitamisel on teatud eelised, aga panna oma ja lapse elu sellepärast kaalule? Mina seda enda südametunnistusele ei võta.

Siinkohal märkus: eelnev jutt ei ole mõeldud ühegi kodusünnitaja halvustamiseks või mahategemiseks. Kirjas on vaid minu enda isiklikud arusaamad antud teemast. Ja viimane kogemus lihtsalt kutsus kirjutama....

Katsetan

2009-11-11T12:45:00.001+02:00

Ehk siis proovin kui tore on Tartu-Tallinn maanteel blogisse telefoni abil sissekannet teha. Põhimõtteliselt on võimalik, kuigi tekst on nõmedalt väike ja raha läheb kindlasti palju. Aga mul on igav. Siinkohal ühtlasi 2 palvet mehele: esiteks ära last lasteaeda unusta ja teiseks proovi Paddy Murphy oma telefoni tõmmata ja mulle saata või natukeseks dooker.eu'sse üles panna. Tänan tähelepanu eest.

Roheline mõtteviis...

2009-11-09T12:33:00.002+02:00

Ma olen kunagi sellest teemast ka rääkinud, aga see oli hea mitu aastat tagasi.
Minu mees on paadunud rohelise mõtteviisi vastane. Ta jälestab keskkonnasäästlikku mõtteviisi ja on veendunud, et roheline liikumine ja keskkonnakaitse tuleks praegusel kujul ära keelata.

Mina avastasin juba kunagi mõni aega tagasi, et roheline mõtlemine tuleb vanusega. Viis aastat tagasi ei olnud mul mingit sellesuunalist mõtet. Nüüd mõni juba on.

Ma ei ole veel loobunud kilekottide kasutamisest, kuid mul on olemas ka riidekotid, mida ma võimaluse korral (siis kui nad juhtuvad kaasas olema) ka kasutan. Mõni aasta tagasi poleks sellest juttugi olnud

Ma ei ole veel paadunud prügisorteerija ja vanapaberit ma pigem põletan kaminas, mitte ei vii konteinerisse. Kuid ma proovin koguda poes vähem väikseid kilekotte ja võimaluse korral võtan puuvilja-juurvilja ilma ümbriseta.

Ma ei ole loobunud kõikide valmistoitude ostmisest, kuid loobusin just hiljuti kõikvõimalike jogurtitoodete ostmisest, sest need sisaldasid täiesti hullumeelses koguses säilitusaineid. Selle asemel ostan ma nüüd naturaalset jogurtit ja annan lapsele ja mehele seda koos vanaema korjatud ja külmutatud marjadega. Söövad.

Laps sööb ka mõõtmatutes kogustes Tere pudingeid, aga vähemalt minu pilgule need vanilli omad ka midagi kahjulikku ei sisaldanud. Suhkur, jah, aga seda ma ka veel ei väldi. Kuigi mu ema küsis küll suurte silmadega, et mika ma ise seda pudingit kodus ei tee. Vastus on lihtne, ma ei oska. Pole kunagi teinud. Aga ta lubas õpetada.

Ma ei ole loobunud leiva-saia ostmisest, kuid mul on kuskil kuklas plaan hakata ise leiba küpsetama.

Margariini ei ole ma kunagi söönud, see on õudne.

Kalevi komme ei väldi, aga ma ei ole eriline kommisõber. Lapsele aegajalt ikka luban kommi ja shokolaadi ka.

Kasutatud riiete poes on aastaid olnud üks mu populaarsemaid meelelahutusi. Ma isegi EI mäleta, millal ma viimati endale kasutamata teksased ostsin. Keskkooli ajal, ilmselt. Lapsele samamoodi. Ja olen raudselt veendunud, et esiteks on minu hinnaklassis riided poes mõttetud ja kehva kvaliteediga ning teiseks röögatult kahjulikud. Ning täiesti usun ka seda, et pakendis kasutamata lapseriided sisaldavad ülipalju kemikaale, mistõttu ka lapsele eelistan riideid, mida keegi teine on juba tervislikuks kandnud.

Mida veel - autot kasutan. Ei viitsi käia jala/kasutada ühistransporti. Auto ei ole ka ÜLIökonoomne, aga väljakannatatav. Küll on aga turvaline.

Nõudepesuvahendit kasutan. Ei kavatsegi liiva peale üle minna. Kunagi vb hakkan mõtlema nende ökopesuvahendite peale, aga praegusel hetkel minu eelarve seda välja ei kannata.

Kui kunagi korterit remontima hakkasime, siis mul kuskil peas käis mõte loodussõbralikust renoveerimisest, mitte kipsplaadist. Mõtteks see kahjuks ka jäi, kogemuste puudumise ja eelarve vähesuse tõttu. Nüüd teeks palju asju teisiti. Eks järgmise elamise juures proovib seda viga parandada.

Makarone veel ise ei tee, aga plaan on. Väga ahvatlevad tundusid pildi peal. Kartulikrõpse ka veel ise ei tee, aga järgmiseks korraks on juba plaan. A need Lays´i tomatikrõpsud on nii kuradi maitsvad...

Proovin süüa rohkem puhast liha, mitte viinerit/keeduvorsti/sardelli. Päris ilma ei saa veel, aga rohkem kui korra kuus ma seda viinerit ka lauale ei anna. Liha toon koos suitsuvorstiga vanematekodust. Kust liha vanemate juurde saab? A see on juba küsimus sarjast, kuidas shokolaaditükid küpsiste sisse saavad. Ma arvan, et neil on kuskil tagaaias üks lihapuu peidus.

Rohkem ma vist praegu enda pere tervislikkuse heaks midagi ei teegi.
Aga ka seda on juba kordades rohkem, kui viie aasta eest.

Küsige viie aasta pärast jälle.

Nutt, hala ja virin!

2009-11-06T09:34:00.002+02:00

Tahtsin kirjutada pika monoloogi meditsiinis valitsevast paanikast.
Aga kuna mul on hea tuju, siis ma ei taha ennast sellega praegu närvi ajada.
Tuju, jällegi, on hea, sest:

1) Lumi tuli maha.
2) Petrone Print jagas tasuta raamatuid, millele ma loodetavasti täna ka järgi jõuan.
3) "Mees, kes teadis ussisõnu" lauamäng on ülimalt populaarne.
4) Petrone Print ilmutas raamatu, mille tõlkimise juures ka mina vähe-vähe abiks olin.
5) Kadi käib vabatahtlikult ilma porinata lasteaias.
6) Eile oli palgapäev.
7) Postimehes ei ole täna veel ilmunud ühtegi arste mahategevat artiklit.
8) Residentide palka ei ole veel kärbitud.
9) Saan varsti minna veel ühele koolitusele, loodetavasti asjalikumale kui eelmine.
10) ....siinkohal sai mõte otsa.

Aga 9 asja on ka ikkagi positiivne, mis seal siis ikka.
Küll ma mõnel negatiivsemal hetkel selle monoloogi ka ikkagi ära kirjutan.

Kuidas sündis Eesti keel

2009-11-04T10:34:00.001+02:00

Kõik, kes on seda lugu juba lugenud - te võite selle vahele jätta.
Kadri - jah, ma võtsin selle lingi sinu blogist, loodetavasti sa ei pahanda.

Minu meelest kirjeldab see lugu eesti keelt suurepäraselt:)

Kirjatükk ise kättesaadav siin. Kahjuks ei saa aadressi praegu lingina lisada, sest minu tööl olev arvuti (mis on loodud ammu enne tänapäevase arvuti leiutamist ja üsna varsti peale arvuti enda leiutamist), keeldub seda aadressi lingiks vormistama. Proovin seda õhtul kodus teha.

Edit: link olemas. Kodune arvuti on pisut helgem.

Petrone Print kampaania

2009-11-03T09:04:00.002+02:00

Mulle Minu sarja raamatud meeldivad.
Võin ilma igasuguse süümepiinata ka kõigile teistele soovitada.

Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”:

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”:

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: Petrone Print
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1
Minu Ameerika 2
Minu Hispaania
Minu Argentina
Minu Itaalia
Minu Alaska
Minu Moldova
Minu Tai
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa
Lagerii
Tähe tänav
daki.elab.siin
Tule, ma jutustan sulle loo
Meestest, lihtsalt
Luugiga lehm
Kust tuli pilv
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Et mis siis seekord!

2009-10-29T09:16:00.000+02:00

Tegelikult ei olegi midagi tähtsat. Viibisin lihtsalt viimased kaks päeva koolitusel ja ei saa muljeid jagamata jätta.
NB! Kõikidele meditsiiniga mitte seotud inimestele võib edasine tekst tabamatuks jääda!
Ma läksin koolitusele, mis oli mõeldud arstidele ja residentidele. MITTE tudengitele, õdedele, hooldajatele või kellele iganes veel. Mul olid koolituse suhtes teatud ootused. Ja need kukkusid kolinal kokku, kohe kui esimene ettekanne hakkas. MIS MÕTTES tuleb kuradi sisearst ja alustab juttu, et:"Inimkeha on suletud süsteem ja kehas on olemas 3 vedelikuruumi"! Ahoi! 2.kursus,füsioloogia!
Ja niimoodi 2 tundi järjest. Ma kuulasin 2 tundi loengut, mis oli 100% ebainformatiivne. Masendav.
Teised ettekandjad olid asjalikumad. Paraneoplastilised sündroomid oli näiteks teema, mid oli minu jaoks üsna udune ja mille põhjalik käsitlus mulle koolitusel palju rõõmu valmistas. Kahjuks kestis see loeng vaid poolteist tundi, oleksin rõõmuga ka esimesed 2 tundi hoopis sinna annetanud. Ka haigusjuhtude esitamine oli adekvaatne: minu jaoks siiani suhteliselt tundmatud haigused nagu Fabry tõbi, Castlemani tõbi, Stilli tõbi, hemihüpertroofia - kõik oli piisavalt põnev reaalsete haigusjuhtumitena kuulata. Siiani olen neid haiguseid vaid nimena kuulnud, Stilli tõvest oli küll reumatoloogias pisut põhjalikumalt juttu... Ja selle ilusa koolituse käkkisid ära tursete loeng (kus lisaks kolmele vedelikuruumile räägiti ka sellest, et kardiaalsed tursed jätavad lohu...)ning tundmatu etioloogiaga palaviku käsitlus, sest Eesti Arsti võin ma kodus ka lugeda. Mulle ei ole vaja artiklit koolitusel ette kanda.
Nii et kokkuvõttes hinne 3. Ei olnud just täielik ajaraiskamine, aga ei olnud ka see, mis oleks võinud olla.
Nimesid ei ole meelega nimetatud. Kes soovib, võib minu käest küsida.

Koolituse lõppedes arutasime Katriga, et võibolla oli viga meis. Et meie kui esimese aasta residendid, kellel ilmselt kliiniliste haiguste üldinfo kõige värskemalt meeles ja kelle jaoks see on ebahuvitav. Aga kas on reaalselt võimalik, et praktiseerivate arstide hulgas on inimesi, kes ei tea, et inimkeha on suletud süsteem ja et kardiaalsed tursed jätavad lohu? Vaevalt...

Igaljuhul kavatseme me Katriga ennast aktiivselt edasi koolitada. Midagi ikka meelde jääb.

lasteaiast ja kadist

2009-10-20T09:41:00.001+02:00

Apdeit siis jällegi

Kadi käib nüüd peaaegu et täispäeva lasteaias. Ainult et õhtusöögile ta veel ei jää, magamiseaja järel tuleb ta koju ära. Novembris on plaanis ta ka õhtusööginimekirja panna, et siis ta saab natuke kauem lasteaias veel mängida.
Kohanemine lasteaiaga on läinud suhteliselt valutult, peamiselt tõenäoliselt selletõttu, et mina ennast sealt vahelt kohe alguses ära korjasin ja lapse harjutamise mehe kaela jätsin. Tundub, et selline skeem töötab paremini. Need paar hommikut, mis mina teda viisin, oli jama rohkem kui rubla eest.

Kasvu ja kaalu ei tea praegu täpselt öelda. Mõni aeg tagasi oli pikkus 96 cm, kahtlustan, et nüüd on ta veel natuke veninud. Kaal umbes 17 kg. Eks tast üks korvpallur tuleb.

Hambaarsti juurde pole jõudnud, mingil hetkel peaks kontrollile minema küll. Kadi norib juba minu nädalat, et lähme.

Ei oskagi rohkem midagi lisada. Lapse mõttes on elu praegu lill. Ilma okasteta.

valimistest

2009-10-19T07:58:00.001+02:00

viimane kord, kui ma räägin blogis valimistest, luban!

aga tahsin öelda vaid seda, et kui mul mõni aeg tagasi oli kahju eestist ära kolida, siis nüüd enam ei ole.

kahju on perest ja sõpradest, kes siia jäävad

aga mitte enam riigist.
kurb on.
ei oska ka midagi teha enam asjade parandamiseks.
siinkohal aitaks ilmselt ainult atendaat.
pakkumised on oodatud.

Edit: Tartu on tore, selles osas ei protesteeri. aga üleriigline tulemus....phäh

valimistest

2009-10-15T19:34:00.002+02:00

Täname vastamast! Võrdlesime Teie seisukohta kõigi kandideerivate erakondade platvormidega ja arvutasime välja seisukohtade ühisosa.

Tuginedes Teie vastustele leidsime kõige suurema kattuvuse nimekirjaga:Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Seisukohad kattuvad 40% ulatuses
Kattuvuselt teisele ja kolmandale kohale jäid vastavalt:
Erakond Eestimaa Rohelised
Erakond Isamaa ja Res Publica Liit
Kõige vähem ühtisid teie vastused järgnevate erakondadega:Eesti Keskerakond

Põhimõtteliselt sobib. Kuigi SDE nimekiri Tartus mulle väga ei meeldi....

Aga see, et rohelised teisele kohale jäid, on küll mingi loll nali.
Peale Strandbergi tänast Eesti Ekspressi ämbrit võivad rohelised mu meelest küll kotid kokku pakkida. Mul ei ole liikumise kui sellise vastu midagi, aga no vähemalt enne valimisi peaks parteiliider suutma veidigi tõsiseltvõetavat juttu suust välja ajada...

boonused töötutele

2009-10-15T10:34:00.002+02:00

Postimehes käib artiklitega vaidlus sotside valimislubaduste üle. Ajakirjanik Vilja Kohleri artikkel kättesaadav siin. Minul tekkis mitu mõtet, mida ei saa mitte välja ütlemata jätta.

Ma ei leia sugugi, et kõik valimislubadused oleksid mõislikud või et neid peaks kuulama. Aga praegusel perioodil tundub mulle, et see valimislubadus võiks olla küll üks meist, mida täita.

On ebaõiglane karistada last selle eest, et vanemad on töö kaotanud. Lastekaitse ja laste heaolu eest hoolitsemine peaks olema ühe arenenud riigi suurimaid prioriteete. Kuidas klapib laste heaolu eest hoolitsemine sellega, et me võtame talt ära sooja ja turvalise keskkonna, 3 söögikorda, adekvaatse järelvalve ja kasvatuse ning alusõppe, millele lisandub loovusõpe. Samuti ka sõbrad, kes lasteaias juba käinud lapse jaoks võivad olla vägagi olulised.

Mis me talle halvemal juhul vastu anname? Kütmata kodu, nälja ning perevägivalla. Kus on siinkohal laste heaolu eest hoolitsemine.

Kui töötu lapsevanem tahab lapsega kodus olla, siis on see tal võimalik. Kui me sunnime töötut vanemat lapsega kodus olema, siis ei ole see adekvaatne. Töötu jaoks on ERITI oluline enesetäiendamine, kursused, aktiivne tööotsimine. Teha seda lasteaiaealise lapse kõrvalt on VÄGA keeruline. Kui töötud on mõlemad vanemad, tähendab see tihti seda, et pere majanduslik olukord on ülikehv. Sel juhul need 3 söögikorda lasteaias võivadki olla lapse ainukesed söögikorrad.

Eestis on ülekaalukalt palju laste väärkohtlemist ja õnnetusjuhtumeid. Statistika näitab, et raske majanduslik olukord on seda ainult soodustav. Enamik õnnetusjuhtumeid ja füüsilist vägivalda juhtuvadki vanemate järelvalve all olevate lastega. Millal te viimati kuulsite lapsest, kes sai lasteaias põletushaavu? Ei olegi kuulnud? Aga kodus? Mina kuulsin eile... Teatud hulga laste jaoks on lasteaed AINUS turvaline elukeskkond. Mis alusel te selle ära võtate?

Ja see, et Vilja Kohler oli lapsepõlves kodus koos invaliidist vanaemaga - no minumeelest ei ole see küll eeskujulik kasvamise viis. Ja sellele eelistaksin mina igaljuhul lapse lasteaias kasvamist.
Pealegi ei ole minumeelest aus võrrelda seda, mis vanuses lapsed käisid 30 aastat tagasi lasteaias ja millised tingimused seal siis olid ning seda, millised on lasteaiad praegu. Maja võib ju sama olla, aga aeg on teine.

Ja ma ei saa öelda, et ajakirjanik Kohleri lapsepõlv oleks temast just eriliselt hooliva või empaatiavõimelise inimese kasvatanud. Kas see ongi see, mille poole me peaksime püüdlema?

Läksin ära tigedaks. Lõpetan

veelkord rahadest...

2009-10-05T19:52:00.001+02:00

leidsin just austraalia lehti sirvides tööpakkumise, mille palganumber on kuni 6 000 000 aastas. ei, ma ei ole kogemata ühte nulli juurde pannud. ilmselt ma ka ei saaks seda tööd, kuigi nõudmised ei olnud midagi erakordset. aga tekkis tugev soov kohe ära lennata küll....

Rahadest perearstinduses!

2009-10-02T10:03:00.000+02:00

Järjekordne näide sellest, et postimehe kommentariumi ei ole mõtet lugeda. Ma ikka üldiselt tean seda, aga aegajalt millegipärst kukun ikka ämbrisse.
Kuidas saab täie mõistuse juures olev inimene kommenteerida, et kuna temale ei ole arsti juures analüüse tehtud, siis tema tahab oma raha tagasi? Arst ei tulnud öösel üle 40 kraadise palavikuga patsiendile koduvisiiti tegema, vaid soovitas kiirabi kutsuda - järelikult on arst loll, laisk ja saamatu. Perearst saatis patsiendi eriarsti juurde - järelikult ei viitsinud ise ravida. Mina olen maksumaksja ja arsti juures käi - minu rahade eest kedagi teist ravida ei tohi: jätame lapsed ja pensionärid ravimata? Ma ei saa aru sellest.... Mis kuradi riigis me elame? Mis inimesed siin elavad? Tõesti tekib viha ja trots inimeste (alias kommentaatorite) vastu.
Jah, ma saan aru, et normaalsed inimesed lihtsalt ei kommenteerigi kuskil, aga tigedaks ajas ikka.

Võtke oma Keskerakond ja liitume uuesti suure, targa ja hea Venemaaga. Ja minge ennast kuhugile mujale ravima ka. Eesti meditsiinisüsteem, arstid ja tehnika ei kõlba ju niikuinii mitte kuhugile.

Mina võtan normaalsed inimesed kampa ja asutame Uus-Eesti Vaba Riigi. Mittetulundusühinguna... et keegi jälle karjuda ei saaks, kuidas me kõik omakasu peal väljas oleme.

Ja siis me ravime seal üksteist, kuni kommentaatorid ja muidu tohlakad vaikselt välja surevad....

austraalia...here i come

2009-10-01T08:33:00.000+02:00

Olen veetnud viimased päevad, külastades erinevaid veebilehti. Alustades austraalia immigratsiooniametist, lõpetades rural workforce south-australia lehega. Ja kõik need ütlevad mulle ühte ja sedasama - mul ei ole õrna ainugi, mis järjekorras asju ajada või mida ma tegema peaksin.
Meeleheites kirjutasin autraalia doctorsconnect ühendusele, kes peaks põhimõtteliselt tegelema OTD (ehk siis overseas trained doctors) maaletoomisega. Sain ka vastuse. Vastusest ei saanud jällegi mitte põrmugi targemaks. Tundub, et see on mingi austraalia rahvuslik mäng - kuidas seletada teistele inimestele asju nii, et sa oled küll seletanud, aga nemad ikka aru ei saa.
Tänase hommiku veetsin siis miskisugustel rural workforce kodulehtedel. Siiani tundub see parima shansina. Niipalju kui ma aru sain(ja seda ei ole just palju), pean mina tegema keeletesti, viisa ja tervisekontrolli ning nemad omalt poolt otsivad mulle töö ja elamise, mõnel juhul ka stipendiumi/toetuse ja transpordi austraaliasiseselt. Loodame parimat. Plaan on igaljuhul veel jätkuvalt jõus.

Ja kuna täna hommikul tööle tulles oli elekter ära, siis niipea veel tööd tegema ei pea. Ei ole lihtsalt teha midagi, sest labor vist alles seadistab oma masinaid uuesti tööle.

Vihkan!

2009-09-22T11:27:00.000+02:00

...eesti meediat ja poliitikat.

Antud hetkel võivad ennast põlema panna järgmised institutsioonid:

Eesti Ekspress
Postimees online
Eesti Päevaleht
Raadio Kuku
Keskerakond

Eelpoolnimetet ei ole mitte kõik osa ühest suurest vandenõust, vaid on igaüks ennast individuaalselt suutnud minu jaoks põlastusväärseks muuta. Ei hakka siinkohal rohkem täpsustama. Mainin ainult ära, et küsimus ei ole ajakirjanduse puhul selles Belgias prednisolooni söönud lapsukeses.

töörindel

2009-09-14T20:08:00.002+02:00

niivõrd-kuivõrd seda rindeks saab nimetada. õigesti arvasite, sõbrad. ka arst-residendi elu on jätkuvalt meelakkumine. ma olen käinud tööl 2 päeva, kumbki päev 4 tundi. ma ei kurda.
miks siis nii? sest esiteks oli mu juhendaja kuni 10 septembrini puhkusel. ja seega ei pidanud ka mina tööle minema. neljapäeval käisin kohal, läksin poole päeva pealt personaliosakonda pabereid täitma. reedel täitsin jätkuvalt pabereid, niiöelda ja täna käisin jälle tööl. lugesin 2 tundi hematoloogiaatlast, vaatasin läbi 3 preparaati ja tulin tulema. hurraa.
aga homme läheb töötegemiseks, sest virk itipoiss käis ja pani mu arvuti täna üles ja lubas homme ära installida, et ma seda ka kasutada saaksin. ligipääs e-laborile ja hakkab pihta. mitte et mul töö vastu midagi oleks, atlas hakkabki juba läbi saama. seal on teksti nimelt vähevõitu.

muudel teemadel: lasteaed ei ole populaarne. täna hommikul kaklesime tund aega. lõpuks mul ei olnud enam ei aega ega kannatust, tõstsin jonniva lapse kasvatajale sülle ja tulin tulema. päev olla siiski rahulikult kulgenud. laps on aga jätkuvalt mu peale solvunud ja küsib aegajalt süüdistava pilguga, et miks ma ta kasvatajale andsin. millepeale ma siis üritan kogu seletamist jälle otsast peale hakata. ma tean, et see saab mingil hetkel läbi. selle nimel ma elangi. ja loomulikult selle nimel, et teistel on alati palju hullem...;) laias plaanis on ta ju tegelikult pai ja tubli laps. lihtsalt aegajalt kipub see lai plaan väga laiaks venima.

konkurss naiskooriga läks koha mõttes hästi, esituse mõttes mitte. igal esinemise läks mõni lugu omadega puusse. jube ebastabiilne on see olek ikka. aga samas arvas auväärt zürii meid mõlemas kategoorias III koha vääriliseks. ja pean tunnistama, et I ja II koha koorid olid ikka tükk maad meist kõvemad, nende järel kolmandaks jääda pole kindlasti mitte kaotus, pigem privileeg.

norra iseenesest oli tore, kuigi kuradi kallis. hindu vaadates tuli metallimaitse suhu. esimene riik, kust tõesti ei raatsinudki midagi osta. ainuke kord, kui söömas käisime, käisime ka mäkdonaldis kui kõige odavamas ettejäänud paigas. masendav. aga loodus on neil ilus, muidugi. tuli ka meelde, miks ma vihkan lennukisõitu. minu õrnad kõrvad lähevad standartselt lukku iga õhkutõusmise ja maandumise peal. ja kui järjest tuleb mitu lendu, siis hakkavad kõrvad ka valutama. ja keelduvad lukust lahti minemast. ilgelt vastik tunne.

praeguseks kõik, sest enam ei viitsi. edaspidi loodetavasti tekib siia postitusi tihedamini, sest töö juures on ikka mõni vaba hetk. seniks aga ajaviitemuusikat

elu-olu

2009-08-18T15:12:00.002+03:00

Leigol käidud. Kes kuulamas käisid, need teavad, mis sest asjast välja tuli. On väga mõistlik kutsuda kokku 3 koori, panna nad sümfoonikute taha laulma, võimendusega proovi mitte teha ja kontserdi ajaks koori võimendust mitte sisse lülitada. Ei oska isegi kommenteerida! Ja kuna kommenteerida ei oska, siis sellel teemal rohkem ei räägi ka.

Naiskoor veel ei lõppenud, tänu õppekava muutumisele on mul avanenud võimalus Norra konkursile kaasa minna. 03.09-06.09 olen Bergenis, telefonitsi kättesaamatu.

Kadi õpib lugema. Tähed veerib kokku, aga sõna veel kokku ei pane. Ei ole sellega väga kiirustanud ka. Kõigile, kes siinkohal paanitsema hakkavad, et miks ma kaheaastast lugema õpetan, siis !Mina pole teda õpetanud! Aga ma ei saa last kuidagi takistada, kui tema õpib. Emast on ta nagunii juba maha jäänud, arvutada ta veel ei oska. Vanaema väitel olevat mina selles vanuses juba lugeda ja kümne piires liita-lahutada osanud.

Jätkuvalt müüme korterit ja ostame maja, selles osas läänerindel muutusteta.

Elu on laias plaanis lill, aga okastega.

2 posti päevas?

2009-08-03T16:47:00.002+03:00

...ilmselt olen ma haige. Tegelikult olengi, 2 päeva laululaagris, tappes ennast ja häält Beethoveni geniaaaaalse muusikaga lõppesid sellega, et olen haige. Nohu, köha, palavik ja kurguvalu. Ei ole lõbus 2 päeva märgade kingadega ringi käia. Mina mõtlesin, et juulikuus on suvi, noh...

Aga tegelt tahtsin hoopis seda öelda, et 19.09 on Helsingis Nightwish + Apocalyptica. Mul ei ole sentigi raha ega sekunditgi aega, aga kui oleks, siis läheksin kindlasti. Kuigi ma ei tea siiani ühtegi inimest, kes oleks nõus minuga koos sellisele kontserdile tulema. Oi kurat, kuidas tahaks minna!
Ja korraliku muusika asemel on Eesti suvi täidetud jamaga, mida ma ei tahaks ka siis kuulama minna, kui peale makstakse. Ainuke kutsuv kontsert (Saatpalu ja Rebane) etendub ainult Tabasalus. Minge te ka, mehed, seenele!!!

Arusaamine

2009-08-03T15:11:00.002+03:00

..tabas mind tegelikult juba mõni aeg tagasi, aga ei ole siiamaani viitsinud seda enda jaoks formuleerida ja teistele arusaadavasse keelde panna.

Niisiis, avastasin, et arsti tööst sai mõneks ajaks villand. Mulle meeldivad laias plaanis inimesed ja mulle meeldib nendega suhelda, aga ma ei kannata virisemist. Ja haiged inimsed virisevad tihtipeale palju ja valede asjade üle.
Seega...tegin plaanides korrektsioone. Ja selle asemel, et alustada septembrist töööd haigla osakonnas ja olla tubli raviarst, planeerisin oma õppekava teisiti. Alustan tööd verehaiguste laboris, sellele järgneb verekeskus. 7 kuud õndsat rahu. Ei ühtegi patsienti. Naeratus tu.eb näole jube sellele mõeldes.
Ja siia järgneb teine põhjus, miks ma tahan aastat alustada laboris. See jätab mulle oluliselt rohkem vaba aega, kui töö osakonnas. Ja vaba aja tahan ma ära kasutada selleks, et tegeleda teadustööga. Esialgu on vaja lihtsalt palju-palju lugeda ja õppida. Tekitada endas arusaamine, et millega Tartus ikkagi tegeletakse, lisaks NK rakkude funktsiooni ja transplantatsiooni uurimisele. Ja kui kõik läheks minu tahtmist mööda, siis oleks kunagi aegade pärast unistuseks osaleda selles töös, kaitsta doktorikraad ja siis vaataks juba edasi. Aga selle klassifitseeriks juba 7aastaku plaaniks.
Ja eelnev jutt on osaliselt, kuigi mitte täielikult vabanduseks sellele, et ma lahkun naiskoorist juubeliaastal, kui iga laulja on kulla hinnaga. Mul on sügavalt kahju seda teha. Ma ei taha seda tegelikult teha. Aga ma ei suuda enam välja mõelda mingit logistilist varianti, kuidas ühendada töö, kool, kodu ja koor ja sinna kõrvale nüüd siis veel ka teadustöö. Millestki tuleb loobuda. Kuigi see on valus.... Ma soovin tüdrukutele igal juhul palju edu!

On veel palju asju, mida tahaks kirjutada. Kahju, et infoühiskond on viinud tegelikult selleni, et oleme sõpradega kaugeks jäänud. Blogi on üks koht, kus saan oma mõtteid teiega, kallid, siiski jagada. Et oleks järgmine kord kokku saades rääkida ka millestki muust kui ilmast....

Kalli!

Müüa korter

2009-07-29T22:55:00.001+03:00

Kogu oluline info on kättesaadav siin

Olge siis kiired ja saage palju raha!

apdeit

2009-07-28T21:23:00.002+03:00

Ega vist ei ole midagi teha, tuleb vahepealne aeg kuidagi punktidena kokku võtta. Päevakajalist on meenutada liiga palju, et seda siinkohal kirja hakata panema.

1) Arstiteaduskond on lõpetatud, üldarsti diplom riiulis ja lõpupildid siiamaani tellimata
2) Hematoloogia erialale sisseastumine edukalt läbitud, postkastis kiri, mis tõendab minu vastuvõtmist arst-residendi ametikohale.
3) Naiskoor eluetapina lõpetatud, viimaseks ülesastumiseks saab olema Leigo Järvemuusika, Beethoveni 9.sümfoonia. Tulge kuulama
4) Korter jätkuvalt müügis. Pakume omalt poolt soodushinda ja NB! suuremahulist! rahalist autasu sõbrale, kes ostja meie juurde juhatab. Müügikuulutuse link tekib lähipäevadel, seniks varuge kannatust. Müügiga on kiire.
5) Kadi läheb sügisest, st septembrist lasteaeda. Loodetavasti. Mida ta ise sellest arvab, see on siis näha.
6) Midagi tahtsin veel, aga läks meelest ära. Niipalju siis sellest.

Teinekord jälle

Paanikaosakond vol.midagi....ei mäleta enam numbrit...3 äkki

2009-05-17T15:18:00.002+03:00

Lõpueksam ei ole tore!
Õppimine edeneb tigusammudega.
Ja see on üks väga aeglane tigu.

Kuupäev 04.06.2009 saab olema siis see, kui näeb, mis must edasi saab.
Ja kui kõik läheb hästi, siis olete oodatud mind õnnitlema 19.06.2009 TÜ peahoonesse.

Nüüd aga...jätkub elu kardioloogia lainel.

Epideemia...

2009-03-20T21:27:00.002+02:00

Nakkushaigus nimega rasedus strikes again. Mitte küll just momendil, aga pole lihtsalt olnud varem aega sel teemal sõna võtta.

Ehk siis...kõik on jälle titeootel. Ja kui ma ütlen kõik, siis ei pea ma selle all silmas mitte kogu ühiskonda ja mitte ka iseennast. Lihtsalt suur osa tutvusringkonnast kasvatab jälle ümbermõõtu.
Mõnes mõttes teeb kadedaks. Oli selline põnev ja eufooriline ja pisut napakas aeg. Ega ilmaasjata öelda, et naised lähevad ka peast rasedaks. Enamusega see mingites piirides juhtub, kellel vähem, kellel rohkem. Aga oli ka ärev aeg ja murelik aeg ja närvesööv aeg. Kas kõik on ikka korras, kas kõik läheb ikka hästi, kas kõik on ikka olemas jnejnejne..... Võimalik, et mida laps edasi, seda kergemaks see muutub. A võibolla ka mitte.

Millest ma aga karvavõrdki puudust ei tunne, on 24/7 kostev süda-paha-olek ja D korv rinnapartii. Selg jääb minumeelest juba sellest valusaks, mitte ainult rasedusest.

Ma siiralt imetlen neid naisi, kes üsna lähestikku oma lapsed saavad. Kadi on praegu 2a 3 kuud vana ja ma tunnen, et ma kuidagi ei jaksaks ühe pudinaga veel tegeleda või arvestada. Tahaks vahepeal natuke puhata. Tahaks oma kõrghariduse kätte saada. Tahaks Kadi lasteaeda ära saada. Tahaks natukene rändamas käia. Kadi on juba nii suur, et temaga annab hulkuda. Titaga kuskil käimine sõltub minu meelest ikkagi suurel määral titest. Minul pole selleks kunagi kannatust olnud. Pigem istun rahulikult kodus.

Ahjaa...see ka veel, et....:
Vabandan kõigi sõprade ees, kellega mul ei ole olnud aega tegeleda. Lihtsalt on väga kiire periood. Ma luban ennast parandada hiljemalt järgmiseks aastatuhandeks.

Tagasi Tartus

2009-03-17T19:32:00.002+02:00

Et nüüd siis jälle Tartus tagasi. KARE - eesti keeles erakorraline kardioloogia on siis minu praegune osakond. Ja peab ütlema, et tööd seal just vähe ei ole. Tundub, et see eriala ei ole just minu jaoks. Kuigi mulle meeldib olla haiglas ja patsientidega tegeleda.
Kõik, kes arvasid, et KAREs praktikat tehes saan ma vähemalt kardioloogia selgeks - te eksisite. Ma ei saa siiamaani EKGst suurt midagi aru. Hädapärast saan ma aru, kas seal on midagi valesti või mitte. Kui sedagi. Südame verevarustuse osa on mul ka suhteliselt hägune. SKG valemit suudan ma vaid hädapärast lugeda.
Aga kõige hullem on see, et minu auskultatoorsed oskused on närused. Ma ei suuda siiani mingisuguseid kahinaid välja kuulata, rääkimata nende kandumisest või asukohast südametsüklis. Ainuld perifeerseid pulsse olen ma õppinud katsuma. Aga sellest vist eksamiks ei piisa. Mitte et ka auskulteerimist lõpueksamil muidugi vaja läheks.
Ja nagu siiani ikka - ma EI ole veel hakanud lõpueksamiks õppima.
Loodan niisiis imele:D

tallinn

2009-02-23T21:03:00.003+02:00

Et siis elu Tallinnas.
Kolm nädalat nõmedat suurlinna. Ei ole midagi teha, mulle ei meeldi Tallinn. Linnana. Mulle ei meeldi, et ma ei saa jala tööle minna, mulle ei meeldi, et ma ei tea peast kõiki linnaliine, mulle ei meeldi söögikohtade hinnad ja kõige tipuks ei meeldi mulle Mustamäe haigla kole vana maja. Maarjamõisa uuest kompleksist tulles on see kontrast lausa füüsiliselt vastik.

Aga - mulle meedib osakond. Mulle meeldib mu juhendaja, kes on väga tore ja arusaaja. Mulle meeldib sealne seltskond. Mulle meeldivad ka patsiendid, kes on lahkelt nõus tudengiga suhtlema ja laskma ennast katsuda ja väntsutada. Erinevalt Tartu haigetest, kes on nõus ka salaja palatist jalga laskma, kui tudengeid näevad. Ma olen veendunud, et kolm nädalat Tartus Sisekliiniku gastroenteroloogia osakonnas oleks olnud liig, mis liig. Ja mul on siiralt hea meel, et ma selle jama kaelast ära sain.

Muudest teemadest - leidsin endale maja. Ideaalse. Tal on ainult üks pisikene viga nimega asukoht. 57 km ei ole normaalne maa iga hommik kooli/tööle minna. Ehk siis see maja asub kuskil Põltsamaa kandis. Läks jälle vähe nihu selle asjaga.

Kadi apdeit: ei oska praegu midagi oluliselt paikapanevat öelda. Kasvab ja jutustab. On kasvanud juba suhteliselt osavaks manipulaatoriks. Eriti hästi on terroriseeritavad vanavanemad. Kahjuks on kohale jõudnud ka jonniperiood - ehk siis, kui ta midagi ei saa, siis hakkab nutma. Kõvasti ja lahinal. Krokodillipisaratega. Loodetavasti läheb see periood varsti ka üle.
Aga vähemalt tundub et magamaminek on käpas. Igaõhtune jutt ja jääb iseseisvalt magama. Kusjuures kiiresti. Täna küsis kell 20.14 juba ise, et:" Lähme tuttu". Mis sai minul selle vastu olla. Kui ta nüüd veel ise süüa ka tegema õpiks.

Kõik, praeguseks.

...in the Hundred Acre Wood....

2009-01-31T14:54:00.002+02:00

See on meie viimase aja elu pidevalt saatev taustamuusika. Puhhi-hullus ei ole üle läinud. Kui üldse midagi, siis on see ainult süvenenud. Ja kuna laps on praegu haige, siis saab ta natuke rohkem oma filme vaadata kui tavaliselt. Ma tunnen, kuidas ma hakkan peast puhhistuma. Aga Kadi on õnnelik.
Vähemalt on neil filmidel ilus muusika. A kuna Kadi vaatab ingliskeelseid versioone (eestikeelset ei ole DVDl), siis oli vahepeal perioon, kui ta mulle mom ütles. Ja kui ta omaette laulab, siis laulab ka "Lumpy...lumpy.." Kakskeelne laps. Ei tea, kas ta aru ka saab, et need on kaks erinevat keelt?

Õppima ei ole siiani viitsinud hakata. Tegelikult materjali, mida lugeda, oleks rohkem kui piisavalt. Aga pealehakkamist ei ole. Mõnes mõttes on see masendav. Juunikuu tundub praegu ka nii kohutavalt kaugel olevat. Kuigi tegelikult on ju juba veebruar kohe käes.

Midagi tahtsin veel kirjutada, aga ei mäleta. Vanainimese asi.

Head käesolevat aastat!

2009-01-19T21:23:00.002+02:00

Ehk siis kes veel ei tea: ma sõitsin oma Samsungist autoga üle. Selle tulemusena on ekraan tükkideks. Helistamine ja sõnumite saatmine on seetõttu olnud raskendatud. Vabandan kõikide sõprade ees, kellel on olnud mingil hetkel vajadus mind kätte saada. Loodan saada tulevikus uue telefoni.

Nii: apdeit siis.

Kool: Alanud on "internatuur", ehk siis kevadine praktika. Praegu olen Elvas perearstitööd tegemas. Sellele järgnevad naistekliinik, onko Tallinnas, erakorraline kardio Tartus, abdominaalkirurgia ja lastekliinik. Tuleb "tore" kevad.
Perearstipraktika on iseenesest huvitav, aga kole palju tuleb ikka tööd teha selles ametis. Ja sots. ministeeriumis töötavad küll ainult tropid, muud ma ei oska öelda. Kes iganes selle puude määramise ja töövõimetuse ankeedid välja töötas, tuleks puu otsa rippuma tõmmata. Ükski patsient neid täita ei oska, tihti ei oska arstki. Sots.amet vaikib, patsiendid saadekse lihtsalt minema. Närvi ajab. Eriti ajab närvi see, et puude taotlemise ankeedid on lastele ja täiskasvanutele ühesugused. Aga no ei ole võimalik täita 4 aastasele iseseisvalt hakkama saamise küsimustikku samamoodi nagu 40 aastasele. Mida vastata nt küsimusele:"Kas saate iseseisvalt hakkama poes käimisega? Vastusevariandid: ilma raskusteta, väheste raskusteta jne. Kui ma kõigile neile küsimustele ringitan, et ei saa hakkama, siis jätab see väga-väga haige inimese mulje. Kui ma panen igale poole, et saab hakkama (sest seda kõike teeb ju ema), siis ei ole mõtet puuet taodeldagi. Aga lapsel on tegelikult sügavas astmes liigeshaigus. Tigedaks tegi, lihtsalt.

Koor: tõestame järjekordselt oma kuulumist eesti kooride paremikku, osaledes kevadel Tallinn 2009 konkursil lausa kahes kategoorias. Peaasi et igav ei oleks. Konkurss on aprilli keskel, näis kuidas ajaliselt jõuab kooli ja koori ja koduga. Mees juba iriseb.

Kodu: laps kasvab, mees kahaneb, mina kasvan. Pidev istuv amet mõjub kaalule kohutavalt. Veel hullemini mõjuvad kaalule 3 nädalat Elvas, kus õhtuti muud teha ei ole kui arvutist midagi vahtida ja süüa-süüa-süüa. Tartus ma niipalju krõpse ja snäkke ei söö, kui siin. Masendav. Luban, et mingil eluetapil hakkan kaalujälgijaks....ei, nüüd on nad ju figuurisõbrad...vist. See EI ole minu uusaastalubadus, muide.
Laps kasvab...ja muutub järjest iseseisvamaks. Arsti juures käisime detsembris, kaalu ja kasvu kahjuks ei mäleta. VIST oli 88 cm..ja 14 midagi kg. Arsti juurest anti ka saatekiri vereanalüüsideks, kuhu me siiani jõudnud ei ole. Lihtsalt ei ole olnud aega, viitsimist ja pealehakkamist.
Piiga vaataks ilmselt päev otsa arvutist multikaid, kui keegi ainult lubaks. Kõik Karupoeg Puhhi filmid on piibliks, neid vaataks söögi alla, söögi peale ja söögi ajal, kui ainult saaks. Ainult vene Puhhi peale hakkas karjuma ja "oma karu" nõudma. Magama läheb nii, et ühe kaenla all on Tiiger, teises Vantsu.....kes ei tea, siis see on Puhhi lugude uuem karakter.Väikse vihje Vantsule leiab küll ka juba klassikalisest Puhhi raamatust, kus sõbrad Elevantsi püüavad.Vantsu on nimelt väike elevants...originaalesituses Lumpy. Aga vähemalt hakkab see kohutav teletupsude periood mööda saama.
Räägib juba piisavalt. Täna läks võttis lauatelefoni toru, vajutas paari klahvi, kuulas hetke ja teatas siis torusse, et: Ala! Mäu pai taha! (e.k Vanaema! Tahan kiisule pai teha!) Kuulas siis hetke mõtliku pilguga, kuidas teiselt pool tädi hääl teatas:"Valitud number ei ole kasutusel", ütles selle peale: "Ahah" ja pani toru ära. Ise loomulikult ääretult rahul endaga.
Ahjaa...kõige populaarsemad mänguasjad on ikka veel pusled. Nendega annab last tükk aega lõbustada. Järgnevad raamatud.
Midagi tahtsin veel kirjutada, aga läks meelest ära. Eks siis järgmine kord.
Kadi pilte saab vaadata Rollo blogist.
Ma olen praegu vale arvuti taga, siin uusi pilte ei ole.

2008-11-03T13:55:00.003+02:00

Et siis järjekordne ülevaade.

Mees on kuskil Euroopas, mina lapsega kodus. Pean tunnistama, et ma ei saa hästi hakkama. Olen väga ära harjunud sellega, et Rollo kogu aeg kuskil lähedal olemas on - seetõttu on see logistika olnud karm...teatud hetkedel lausa hulluksajav. Peaaegu saime siiski hakkama. Homne hommik veel üle elada.

Koolis on kohtuarstiteadus. Ei suuda. Näen juba unes ka neid pooduid ja tükeldatuid ja närituid. Täna öösel näen ilmselt laskehaavu, sest täna oli tulirelvade seminar. Ei ole minu eriala. Ilmselt on hea, et see aine ainult2 nädalat kestab. Ei suudaks vist kauem täie mõistuse juures püsida. Ega meid ei hellitata. Näitlikud materjalid on laiahaardelised ja kõikehõlmavad, sundides endalt teatud hetkedel küsima, et mis maailmas me ikkagi elame. Varasema 23 aasta jooksul ei ole see teadmine minuni jõudnud. Ei ole selle pahupoolega siiani pidanud kokku puutuma. Ilmselt sellepärast ongi praegu raske hakkama saada. Teatud asju üritan oma pähe mitte lasta ja neile mitte mõelda, neid ka muide, mitte õppida. Näiteks vastsündinute surmad ja nende iseärasused. Ja me räägime vägivaldsest surmast, mitte loomulikust. Üritasin sellel ajal seminari oma peas blokeerida.

Rõõmsamatest toonidest...ei midagi väga rõõmsat just pähe ei tule. Naiskoor on proovilainel, viimane kontsert Viljandis läks nii perse, et oli lausa piinlik lava peal. Nüüd siis on paanika ja harjutamine. 15.11 on konkurss. Eks me anname endast parima, aga kurb, kui see parim ei ole piisavalt hea.

Teisipäeva õhtul on rebastepidu. See saab siis olema 7 aasta jooksul esimene arstiteaduskonna pidu, kuhu ma ka lähen. Natuke on imelik ka, aga ma proovin hakkama saada. Esimese kursuse rebastepeo suutsin ma mäletamatutel põhjustel igatahes vahele jätta. Nüüd siis üritan seda viga parandada.

Kadi edeneb. Räägib kõiki surnuks, sest jutupuudust enam ei ole. Sõnavara on suur, aga lauseehitus veel konarlik, pehmelt öeldes. Eks ta edeneb vähehaaval. Muid nimetamisväärseid edusamme ei tulegi pähe. Kasvab:)

Umbes selline ta siis praegu välja näeb. Sai issi dressika kätte ja eputab.

Tagasi tsivilisatsiooni rüppe

2008-09-07T20:30:00.002+02:00

Et siis suvepuhkuselt tagasi ja uue hooga edasi.
Kuues kursus ei ole tegelt mingi meelakkumine.
Seetõttu jäi naiskoor antud hetkel pooleli. Mingil hetkel vaatan uuesti seda asja.

Hullem on see et lõpukursus on tekitanud suure sisemise ebakindluse, mida Kadri kurdab juba mitu aastat, aga millest mina siiani aru ei saanud. Nimelt - ma ei tea, mis must edasi saab.
Arst, selleni ma olen jõudnud. Eriala valik, laias laastus, on selletõttu õige. Aga spetsialiseerumine tekitab praegu paanikat. Minu kunagine suur soov õppida pediaatriks läks aia taha, sest eesti riik suretas pediaatrid välja ja nõudlus nende järele on pehmelt öeldes kesine. Minu hiljutine suur soov õppida hematoloogiks läheb järjest rohkem selle nahka, et Eestis on kaks kohta, kus hematoloogina töötada. Tallinn ja Tartu. Minu ainukeseks variandiks on seega SA TÜK. Ja kui nemad parajasti rohkem töötajaid ei taha, siis olengi ma oma 10 aasta pikkuse õppega perseli mudas ja ilma erialase tööta. Mis on ka suhteliselt kurb väljavaade. Järelejäävate erialade valik on nutusene. Oleks ilmselt pidanud ikkagi torulukksepaks õppima.

Ahjaa...tegime Kadriga suvel tööd ka. Asendasime Elva perearsti. Iseenesest oli väga tore ja ääretult huvitav, aga samas andis see ääretult selge ettekujutuse, kui lollid me ikkagi peale 5 aastat kestnud õpinguid veel oleme. Mingit enesekindlust see küll ei sisendanud. Vähemalt pooled patsiendid olid sellised, kelle puhul ma praegugi tagantjärele kindel ei ole, kas ma ikka tegin õigesti. Murettekitav.

Kadist ei ole praegu ühtegi head pilti käepärast, mida siia lisada. Kui mingil hetkel õiged pildid üles leian, eks siis lisan.

Ja nüüd õppima. Kohutav.

paanikaosakond vol 2

2008-05-20T23:31:00.002+03:00

Ei ole üle läinud, nagu pealkirjast aru on saada.

Iirimaal käidud. Sellest võiks ju rääkida, isegi palju võiks rääkida, aga pole seda tunnet praegu enam sees. Hiljaks jäin blogis muljetamisega. Selleasemel tegelesin tegemata asjade järgitegemise ja tegematajätmisega. Ilus maa oli iseenesest. Kus võiks ju täitsa ka elada. Peamine märksõna bussireisilt - that's a wow!!! millegipärast oli meie bussijuht selline.... entusiastlik. Aga lennureisid pole siiski minu eriala.

Lastehaiguste eksamile siiski ei jõudnud. Ma leidsin, et kui materjali pole isegi mitte täies mahus läbi loetud, siis pole mõtet lolli mängima minna. Tagajärg on see, et eksam on siiani tegemata, materjali pole ikka lahti teinud ja kauguses terendab juba neuroloogia eksam. Sellest siis ka jätkuv paanikaosakond.

Väsimus peale reisi on muutunud krooniliseks. Ei teagi päris täpselt miks. Magada nagu saaks, kooliga ka nagu peaaegu jõuaks, aga kogu aeg on tohutu väsimus ja maailmavalu. Masendus ja depressioon on need märksõnad. Ilmselt tahaks lihtsalt puhkust. Iirimaa oli tore küll, aga kindlasti mitte puhkus. Füüsiliselt ja vaimselt oluliselt väsitavam, kui lihtsalt kodus vedeleda. Loodan ikka veel sellele, et mul õnnestub Kata kunagi suvel enda ja Kadiga puhkama vedada. Meest ma isegi enam ei ürita kaasa saada. Nagunii ei õnnestu.

Ahjaa....lapse ülevaade ka. Kaal 12,4 kg, pikkus kuskil 80 ja 86 vahel ilmselt, sest suurus 80 riided hakkavad väikseks jääma, aga 86 on veel suur. Hammastest puudu veel 4 eesmist purihammast ja 2 silmahammast. Ülejäänud on olemas. Praegu on käsil potilkäimise ja ise magama jäämise õppimine. Kumbki ei edene nii, nagu ma loodaksin. Tänane seis peale päevast magamist: põrand 6: pott 0. Peale seda läksin uuesti üle mähkmetele, sest kell oli juba palju ja kuivad püksid olid otsa saanud. Magamajäämine 64 minutit. Loodetavasti saab ta varsti suureks ja asjalikuks.

Ja palju õnne ja helesinist tulevikku kõikidele värsketele lapsevanematele. Maiel poeg, Piretil tütar, Martinil tütar - naiskoori tulevik on praegu helgem. Peaaegu et tekiks endal ka lapsesaamismõte. Aga see läheb suhtelislt ruttu üle. Aitab ühest ka, vähemalt järgmiseks 5-6-7 aastaks.

Rollo tegemistest lugege Rollo blogist. Mina ei jõua neid kõiki kajastada. Selle jaoks on vaja vähemalt Postimeest. Ahjaa....see ju juba kajastab tema tegemisi. Eesti Ekspressi sel juhul.

Ja üleüldse...ostke meie korter ära ükskord. Luuserid.

paanikaosakond

2008-04-08T22:02:00.002+02:00

ametlik paanikahooaeg on alanud!

Kõigega on kiire!

Andke ometi aega juurde!

Ehk siis: korteriremont on pooleli, täna käis esimene huviline vaatamas, aga köök on siiani pahteldamata-värvimata. Kuhu me niimoodi jõuame? Kooliga on juba praegu paanika, kuigi uus ainetsükkel eile alles hakkas - materjali on siiski paaniliselt palju ja see, et me Kadriga alles päev enne eksamit Iirimaalt tagasi jõuame, ei aita kaasa. Mainori loengumaterjalid on siiamaani korda tegemata ja parandamata, slaididel on ikka veel aasta 2004 andmed (sic!). Naiskoori rahad on maksmata, nimesilt on kitlile trükkimata, stetoskoop on üles otsimata, Rollo õppekavad on tegemata. Mitte et need tegelikult minu mure oleksid, aga teadmata põhjustel ma kunagi lubasin talle, et aitan tal materjali otsida. Tagajärg - minul pole aega, temal pole aega. Meie laps kasvab üldiselt iseseisvalt. Käib ise juba külmkapist süüagi toomas. Pole kaugel see aeg, kui ta ise poodi lippab.

Ostsin endale apteegist zenzenni tabletid. Sisaldavad muuhulgas bioflavonoide, vitamiine, mineraalaineid ja koensüüm Q10t. Lubaval mälu paranemist, keskendumisvõimet, energiapuhangut, ilmselt ka igavest noorust ja ammendamatut andekust. Ootan selle saabumist.

Lõpetuseks väljavõtteid uuest toredast raamatust "Paranenud ravist hoolimata", mis sisaldab endas humoorikaid väljavõtteis Soome arstide kirjutatud haiguslugudest.

"Patsient tuleb näitama parema käe keskmist sõrme"
"Patsient läks hommikul tualetti. Seal olles tuli tal tunne, et ta on seal ka varem olnud"
"Patsient hakkas tulema ratastooliga Imatra hooldushaiglast"

2008-03-11T21:23:00.003+02:00

Kui räpane saab üks väike laps olla?

Magav laps on hea laps

2008-02-28T14:33:00.002+02:00

Aga magavat last näeb siin majas vähe. Lõunauned on ammust aega juba imelühikesed, kestes tavaliselt 45 minutit. Ja korra päevas ta ainult magabki. Ööuni selleeest on korralik - kui õhtul magama jääb, siis enne hommikut ei tõuse. Varem ärkas pool 8, nüüd juba mitu päeva pool 9, mis mulle muidugi suurepäraselt sobib. Magama läheb tavaliselt ka kuskil pool 9 või 9. Iseasi on muidugi see, et millal ta magama jääb. Viimasel ajal ei taha kadi minuga enam üldse magama jääda - issi on selles osas palju tublim. Vist ei julgeta issile niiväga vastu veel hakata. Ikkagi suur selline.

Korteris käib jällegi remont, mis tähendab, et Kadil on lõbu laialt, saab prahti, kipsi ja pahtlit laiali vedada, seal sees tatsata, asju suhu toppida jne. Ja iga natukese aja tagant kuulatada, kas tuleb kuskilt paaniline kisa:"Ei tohi, Kadi, ei tohi". See sõnapaar kipub järjest tihedamini kõlama. Ehk läheb see mööda, kui remont läbi saab, sest üldiselt on vähe asju, mida ma talle muidu keelama pean. Prügikastist EI TOHI asju välja vedada, selles oleme me küll päris kindlad. Kadi teab seda ka juba peaaegu, ainult vahel läheb meelest ära.

Ausalt öeldes ma ei tea, mida selles vanuses (14k) laps peaks oskama, seega ma ei oska ka öelda, mida Kadi teeb ja mida mitte. Raamatute lugemine talle meeldib, kuigi tal on omad kindlad lood, mida ta eelistab. Reks ja Tuks on meil issiga juba mõlemal peas. Leelo Tungla kirjutatud lasteraamatud mulle endale väga meeldivad, seepärast on meil neid mitmeid, ja üldiselt eelistab Kadi ka neid teistele. Eriti jubedad on mingid plastikust tõlkeraamatud, mille teksti peale mul lausa süda pahaks läks. Õnneks ei armasta ka Kadi neid eriti.

Pusled - need on meil praegu sellised, kus nupuga tükke tuleb sobiva augu sisse tõsta. Kui ma õige augu ette näitan, siis ta saab hakkama. Mõnikord teeb ise ka, aga kuna see võtab palju kauem aega, siis ta väga ei viitsi. osade tükkidega saab isepäris ilusti hakkama.

Pallimäng on väga populaarne. Tavaliselt ajab ta palli mööda korterit taga, aga kui õnnestub keegi veel mängima saada, siis oskab ta palli ka visata. Mitte küll väga kaugele, aga natuke siiski.

Jätkuvalt on populaarne ka kaelkirjak, millele saab palle suhu toppida ja mis selle peale laulma hakkab.

Muusika talle ka meeldib - tal on omad laulud, mida ta raadiost ootab ja mille peale tantsima hakkab. Muusikamaitse, samas, on tal minu meelest enam kui kummaline. Üks tema lemmiktantsupala on näiteks Sepultura "Roots, Bloody roots". No ma ei mõika. Rollo on muidugi sillas. Tütreke kuulab heameelega ka Korni, Metallicat, Clawfingerit. Issi laps.

Sõnu ei ole juurde tulnud. Arusaamine on samas edenenud - ta teab, mis nimega asjad on. Kui öelda:" Kadi, too pall", siis ta selle ka toob. Ta teab, mida tähendab lause:"mine vii prügikasti/pesumasinasse. Oskab pildi pealt kiisut/kutsut/notsut otsida, kuigi alati ei leia. Kindlasti oskab midagi veel, aga praegu ei tule meelde.

Olgu, laps ärkas. Kaon.

..juua täis peaga..

2008-02-12T13:14:00.000+02:00

Pealkiri ei vihja muide postituse sisule. Lihtsalt tore lugu on.

Kuidagi harva satun ma viimasel ajal midagi postitama. Üks põhjus on see, et mul lihtsalt ei ole võimalust arvuti taga istuda. Üksikud vähesed hetked, kui Kadi magab, istub arvuti taga mu kallis mees. Ja ma lihtsalt EI VIITSI läpakat kotist välja võtta.

See EI VIITSI on viimase aja läbiv teema. No kohe kuidagi ei viitsi mitte midagi. Siis kuhjad ja kuhjad asju kokku, mingi hetk tekib paanika, siis jooksed ja palvetad, et asjad ikka tehtud saaks. Kui paanika lõpeb, hakkab uuesti kuhjamine. Minul on praegu kuhjamine. Uus paanika hakkab ülehomme, sest reedeks peab olema tehtud ettekanne ja referaat, mida ma ei ole veel alustanud.
Ja EI VIITSI alla läheb ka teine mittepostitamise põhjus - ma lihtsalt ei viitsi kirjutada.

Veidike statistikat viimase mõne aja (no ütleme, et kuu aja) kohta
* häid raamatuid loetud - 2
* häid filme vaadatud - 0
* häid uusi lugusid kuulatud - 2
* häid uusi soenguid tehtud - 0
* häid uusi sõbrapäeva kinke/kaarte ostetud - 0
* häid vanu telefone lõhutud - 1
* viimasesse nelja praktikumi hilinetud - 4
* kahel suulisel eksamil ülipiinlikke momente läbi elatud - 8

Piinlik. Isegi lugeda.

Majaostu plaanid kehtivad ikka veel. Lihtsalt ühtegi normaalset maja pole müügis. Ei taha uuselamut.

Ja veel....ei vist midagi. EI VIITSI, vaadake.

Hakkame.....laulma? Nääh....

2008-01-27T21:42:00.000+02:00

Kuu aega mõtteid koguda -ja tulemus on null. Kogumise asemele on tekkinud tühimik, millest enamuse täidab geneetika, vähese ülejääva osa silmahaigused. Jah, koolivaheaeg on läbi. Kahjuks.

Silmahaigused mulle iseenesest meeldivad (praksi, mitte haigustena). Aegajalt tekib isegi tunne, et ma saan aru sellelst materjalist. Geneetika puhul ei tekkind sellist eksiarvamust mitte korrakski. Ja tulemus on nüüd käes. Õppimiseks kulutatud tundide arv umbes 30, selgeks saadud materjali hulk umbes 2%. Sellise tempoga saan ma eksami tehtud kunagi suve lõpus.

Aga noh, kuna mu mehest saab suur ja kuulus teletäht, siis miks ma üldse pingutan. Võiks ju rahulikult oma omandatud keskharidusega mehe kaela peal edasi elada ja mitte vaeva näha. Millegipärast ei tundu see variant siiski üldse ahvatlev.

Kadi kasvab, õpib, edeneb...iseasi, et kas just paremuse poole. Iseloomu sel marakratil jätkub. Vähemalt on magamine jälle enam-vähem tagasi tulnud. Mingi periood oli ikka väga nutune. Mida ta siis veel teha oskab....peitust mängida, kulli mängida, väga lihtsaid puslesid kokku panna, kaisuloomi kallistada, issile pugeda kui vaja on, arvutit käkkida, telefoni helinaid mängima panna, telekat puldist muuta, hambaid pesta, ise tassist juua, annannannannanna tänitada...jne. Igav meil just ei ole.

Jõulukingiks saadud peaehe ja võlukepike on populaarsed siiani.

Häid jõule!

2007-12-25T10:51:00.000+02:00

Ja head uut aastat. Ega muud vist ei olegi.

Pilte ka

2007-12-08T22:06:00.001+02:00

Kuidas halva mängu juures head nägu teha

Ise olen rahul

Mandariinid maitsevad ka üliväga. Põrand ainult kleepub hiljem.

Jutuajamised

2007-12-08T21:50:00.000+02:00

Et siis.....mida kõike saab hiljem blogist järgi kontrollida:
1) millal millised hambad tulid
2) millal esimesed toe najal ja ilma toeta sammud olid
3) millal mida tehtud sai
jnejne....sest häbi tunnistada, aga Kadi beebiraamatu olen ma kuhugile nii kindlasse kohta ära pannud, et enam üles ei leia.

Igatahes Kadi nüüd kõnnib täiesti iseseisvalt juba tükk aega, kuigi põnevam on ikka kellelgil käest kinni võtta ja endaga kaasa vedada. Kui teine tulla ei taha, siis täiest kõrist kisama kukkuda. Ja häält sel jonnipunnil jätkub. Kohe näha, kelle laps. Hääle puudumise osas meil muret ei ole.
Täna maalisime esimest korda. Näpuvärvidega. Kadile tegi asi palju nalja, lõpuks ometi sai ta mäkerdada nii palju, kui süda lustis, ilma, et keegi paanikasse oleks sattunud. Kuna ettenägelik emme ostis kaubamajast lisaks värvidele ja joonistusblokile ka kilest kunstnikupõlle, olid suurimateks värvi käes kannatajateks emme ise, põrand ja vähesel määral ka selleks otstarbeks lapse ette asetatud paber. Aga pole viga, natuke läks ikka pihta ka. Väikese lapse asi.
Pliiatsid olid ka suhteliselt populaarsed, kuigi nende puhul oli närimine raudselt olulisem, kui joonistamine.

Sõnu ei ole juurde tulnud. Juttu ajab nii, nagu tuju on. Väga suur jutupaunik ta just ei ole, mõnikord natukene seletab midagi, aga harva. Ju ei ole siis midagi väga tähtsat veel vaja öelda.

Rinnast võõrutamine on siis selleks korraks läbitud etapp, juba peaaegu kuu aega tagasi. Minu suureks üllatuseks ei järgnenudki sellele mitmepäevast skandaali, paanikat, jonnituure või nutuhooge. Fakt võeti teadmiseks, esimesel ööl jonnis natuke, teisel ööl magas juba peaaegu et hästi ja kolmandal ööl pold endam häda midagi. Selles mõttes hästi.

Praegu on aga mingi kummalinse periood. Teist päeva on laps nutune, joril, tige, jonnib ja teeb pahandusi. Magamajäämine, mis varem võttis loetud minuteid, on muutunud Kolgataks. Eile päeval ei maganud ta üldse. Õhtul jäi magama, põõnas pool tunnikest ja siis jonnis kolm tundi. Hommikul pool 8 äratus ja samas vaimus edasi. Päeval suure surmaga magama, pool tundi magas, äratus. Näis, mis tänane öö toob. Magama jäi isegi et...peaaegu. Kuigi pool tundi on võrreldes varasemate rekordaegadega (3 minutit) ikka tapvalt pikk aeg.

Mis siis veel? Loeme raamatuid, laome torne..ahjaa, üks uus oskus on veel. Kui mõni aeg tagasi oli suurimaks lõbustuse viisiks see, kui sai kuskilt asju alla/välja/maha sikutada, siis praeguseks oskab ta neid ka tagasi panna. Riiete kotist välja ja kotti tagasi toppimisega on võimalik aega väga pikalt sisustada. Armas on iseenesest vaadata, kuidas laps suundub tahatuppa, tõmbab kogu oma riiete riiuli sisu põrandale, ohkab. istub maha ja hakkab asju tagasi toppima. Heldimusega kohe kaesin seda nalja ukse pealt. Ega see kaua ei kesta.

Aga tulge meile külla, siis näete ise. Päkapikud meil muide juba käivad.

Kiirülevaade

2007-11-13T22:04:00.000+02:00

Kadi tegi esimesed iseseisvad sammud.
Psühhiaatria eksami sain A
Jõudsin kooriproovi ja loodetavasti sain endale püsiva lapsehoidja.
Lugesin esimese valikaine loengu Tartu Mainoris.
Tegelen erakorralise meditsiini tsükliga.
Praegu on käsil lapse rinnast võõrutamine.
Väljas on paks lumi maha sadanud.
Ilusat õhtu jätku.

Psühhiaatria

2007-10-25T20:57:00.000+02:00

Kool on asunud hävitama minu viimaseid olemasolevaid ajurakke - nimelt ähvardab kahe nädala pärast eksamiga. Praegu veel aega on, aga küsige 1o päeva pärast uuesti, et kas ma olen ikka juba õppima hakanud. Ja ei saa öelda, et materjali jällegi vähe oleks.
Aga muidu...ikka natuke masendav on see aine. Kuidas suhelda inimesega, kes on haiglas sellepärast, et ka tema viimane, järjekorras viies suitsiidikatse ebaõnnestus. Ja seda selle pärast et tema algkooliealine laps juhtus varem koju tulema ja kutsus abi. Või mida rääkida väikese poisiga, kes ei suuda minutitki paigal püsida, kes tegeleb korraga vähemalt seitsme asjaga ja muuhulgas räägib seda, kuidas tema naabri-Anneliga seksis? Poiss on muide teises klassis, või see tähendab, et oleks. Momendil ta koolis ei käi. Kuidas seletada inimesele, et tema 22 aastasel cum laude juura lõpetanud tütrel on skisofreenia, ja et põhimõtteliselt võib ta ühiskonnast maha kanda? Kuidas öelda lapsevanemale, et teie lapsel on raske arenguline mahajäämus? Ja kuidas sundida ise ennast päevast päeva nende inimestega tegelema, neid aitama ja neid ravima? Ja kuidas kõige selle keskel ise mitte hulluks minna?
Psühholoogid ärgu tulgu üldse hüppama. Ma saan aru, et ka neid on vaja ja nad tegelevad paljude probleemidega, aga sellised probleemid nendeni siiski ei jõua. Inimene, kes jõuab psühholoogi juurde, on reeglina ikkagi oma eluga hakkama saav, teda on võimalik aidata ja temaga on lootust. Psühhiaater, eriti lastepsühhiaater, on siiski natuke teine teema.

Mis veel...Kadi ei taha magada. Magama jääb ilusasti, aga ärkab iga tunni aja tagant ja joriseb. Sellised ööd ei ole eriti toredad. Loodetavasti on tegu jällegi mingi arengulise faasiga, mis kohe-kohe üle läheb.

Järgmine nädal läheme arsti juurde, siis saame ka täpsemad kaalud-pikkused. Praegu võin öelda seda, et tal on kindlasti kuus, oletatavasti seitse hammast. Ma ei topi oma sõrmi talle suhu enam, et järgi katsuda. Viimane kord sain ma oma sõrme ainult suure hädaga tagasi.

Viimase aja tulevikulootuseks on kõndimine. Toe najal läheb juba ammu ilusasti, nüüd on vähehaaval ka iseseisvalt, ilma toeta seisma hakanud. Loodetavasti tulevad varsti ka esimesed sammud.

Sõnavaras on emme, aitäh ja mäm-mäm. Neist esimene kõlab emmemm, teine tähh või attähh ja kolmas nii nagu kirjutatakse. Tähendab see siis vastavalt tujule sööki või jooki. Mingi ssss tuleb ka vahepeal suust, aga ma ei ole päris kindel, kas see just issit tähendab. Ilus ju oleks.

Uued pildid järgmine kord.

Pildid

2007-10-12T17:34:00.000+02:00

Issi tütar kahtlemata.

Mänguasjareklaam

Siin emmega jalutama minemas.

Kurbus lööb üle pea kokku

2007-10-09T19:02:00.000+02:00

"Täna varahommikul teatati tulekahjust Põlvamaal tühjana seisvas Ahja mõisahoones, mis põles lausleekides, praeguseks on hoonest üleval vaid seinad, päästjad on lahkunud." - postimees.ee

See maja oli suur osa minu lapsepõlvest. Palju ilusaid, põnevaid ja eelkõige ammuseid mälestusi on sellega seotud. Minu esimene koolipäev möödus selles majas -sest mina läksin kooli siis, kui mõisahoones töötas veel osa koolimajast. Mäletan, kuidas klassi akendest paistis mõisa ees olev järv. Ja seda, kuidas meis kõigis tekitas suurt põnevust ja huvi magamaminek nii võõras ja naljakas majas. Mäletate - see oli see aeg, kui kuueaastased kooli läksid ja päeval magama pidid. Laed olid seal kummaliselt kõrged, kivist trepid libedad ja ohtlikud, aga käsipuid mööda oli hirmpõnev alla sõita.

See maja oli just selline nagu üks õige loss pisikese lapse jaoks olema pidi. Suur fuajee eeskoja ja kõrgete ustega. Lai keeruga trepp, mida mööda peokleidis alla tulla. Palju pisikesi ja pimedaid soppe, trepialuseid ja peidikuid, kuhu ennast ära peita ja teisi ehmatada. Puitlaed ja põrandad. kõrged-kõrged aknad ja laiad aknalauad, kuhu sai peale ronida ja ennast kardina taha ära peita. Suured sambad, millele oletatavasti toetus kogu teine korrus. Ja katusealune, kus loomulikult kummitas.

Minu jaoks uue ja suurema tähenduse omandas see maja aga siis, kui meil endal ei olnud tulekahju järgselt enam klaverit. Minul aga oli muusikakooli jaoks harjutada vaja. Kooli muusikaklass asus sellel ajal aga justnimelt mõisahoones. Otsauksest sisse, mööd koridori suurde fuajeesse, suurtest ustest läbi, mööda koridori maja lõppu, trepist üles teisele korrusele ja paremat kätt teine ruum. Direktori tütreks olemine andis sellel hetkel teatava kaheldava väärtusega eelise maja võtmete näol. Ja nii ma seal õhtuti pimedas harjutasin - suures ja tühjas majas, mis iga klahvivajutuse peale vastu kajas.

Kummitusi ma seal näinud siiski ei ole, küll aga kuulnud. Ei tea ma senini, keda või mida ma seal kuulsin aga ka uurima ei ole hakanud. Pahatahlik see maja ei olnud. Võibolla lihtsalt pisut üksildane. Vana ta ju oli, jumal ise teab, mida kõike seal aastasadade jooksul sündis. Seda räägib ajalugu küll, et mõisa ehitamise ajal noor neitsi seina sisse müüriti. Pidada majale õnne ja jõukust tooma. Täpsemalt ma seda siiski ei tea ja ise teda seal näinud ei ole. Eks linnalegende peab ju ikka olema.

Meie peres on see tulekahjuteema üldse natukene kummaline. Mina olen seotud olnud viie tulekahjuga, mõisahoone nüüd siis kuues. Neist kolmest olen ise välja kõndinud, mõnest kergemalt, mõnest raskemalt. Ei ole mulle tulesurma ilmselt siiski määratud. Oma maja põlengust jäi mulle kaks tekki ja jänesega kaelakott. Koolimajadest olen siiski kogu oma maise varaga välja kõndinud - ning nii Ahjal kui HTGs hiljem koristamas ja abistamas käinud. Mõisa varemete kõrvale saan ilmselt ainult hiljem ohkama minna.

Uudiseid vaadates igal juhul nutsin. Raske on vaadata millegi nii lõplikku hävimist. Mis taastamisest seal saab enam rääkida. Kui ta ka korda tehakse, on tegu ikkagi tegelikult uusehitisega. Mis vana maja hingest või õhustikust saab seal enam juttu olla.

Jah, tegelikult ma olengi püromaan. Mu tädi kinkis mulle arstiteaduskonda astumise puhul kaelakee ja selle juurde kaardi, kus on kirjas: "Vaata, et sa biomeedikumi maha ei põleta."

Ajupoolkerad

2007-10-07T10:27:00.001+02:00

Kumbapidi see tibi teie arust tiirutab. Minu meelest selgelt ja nähtavalt ainult päripäeva. Saab siin üldse küsimust olla? Mida see teile minu kohta ütleb? Mitte midagi.

Selgushetk

2007-10-07T10:14:00.000+02:00

Jah, mul ei ole praegu maailmavaadet ja arusaama üldglobaalsetest probleemidest. Jah, ma saan aru, et ma keskendun peamiselt endale, Kadile või mõlemale. Jah, ma saan aru, et ma ei väljenda oma blogis ei arvamusi ega vaateid Iraagi sõjale või Horvaatia turismiobjekti staatusele või Venemaa poliitilisele olukorrale. See ei tähenda, et ma ei teaks neist asjadest midagi. See tähendab, et need asjad antud eluetapil ei huvita mind. Ja nii ongi.

Keda huvitab minu arvamus Venemaa poliitilise olukorra kohta, palun saatke mulle meil.

Ma olen sulgunud omaenda pisikesse mulli ja mul ei ole mingit kavatsust siit välja hakata ronima. Elu on palju ilusam, kui vaadata asju ainult oma väikese mätta otsast ja hästi lähedale. Üldpildi võite endale sinnasamusesse pista.

Ja teil on absoluutselt õigus, ma olengi kitsa silmaringiga, mõtlemiselt poolblondiin blogirase titemamma. Ja teate mis? Mul on sellest apsaluutselt kama. Sest ma ei kirjuta seda blogi mitte sellejaoks, et globaalprobleeme lahendada, vaid sellejaoks et üksikutel minu elust huvitatud inimestel oleks võimalik lugeda millega ma aegajalt tegelen.

Eeee...ei, ma ei ole tegelikult tige. Mind lihtsalt ajab aegajalt närvi, et inimesed arvavad, et nad võivad teistele ette kirjutada, kuidas oma elu elada. Ja veel rohkem ajab mind närvi, et inimesed arvavad, et nad võivad teistele öelda, mida oma blogis kirjutada.

P.S Ei, ma ei ole jälle rase. Ma olin rase. Ja kirjutasin sellest oma blogis. Mis loomulikult määratleb koheselt minu identiteedi, ajumahu, IQ ja üldise maailmavaate.

Kool on käes

2007-10-03T12:59:00.000+02:00

Kaks päeva praktikumides käidud -elu nigu lill. Hommikul ärkan, laps põõnab issiga edasi, mina lähen kööki kohvi jooma ja ajalehte lugema. Siis kiire hambapesu, veel kiirem meik ja minek. Ei mäletagi enam hästi, millal viimati sain hommikuti rahus kohvi juua. Nüüd on see aeg siis jälle käes.
Kool on iseenesest tore. Aju on vahepeal puhanud, jaksan jälle kaasa mõelda ja tegutseda. Rühm on ka õnneks ok -ma ütleks, et võrreldes eelmise aastaga on toimunud võibolla isegi teatav...edasiminek:D Kes teavad, need teavad. Kadi lepib issiga päris hästi - või vähemalt mulle ei kurdeta midagi. Kolm päeva on laps rahulikult päevaund maganud, kui mina tulen, nii et ilmselt suuri probleeme ei ole. Mina olen rõõmsam ja jaksan lapsega rohkem tegeleda - samas on juba praegu näha, kui kõvasti Rollo Kadi külge on kasvanud selle kolme päevaga ja vastupidi. Varem ronis laps ikka minu sülle alati - ja rippus üldse emme küljes. Nüüd enne mõtleb ja vaatab, et kuhu minna ja keda kiusata. Ja ei ole sugugi emme alati esimene valik. Ideaalne pereelu lahendus mu meelest.

Nii et elu on ilus....nigu peldik puude vilus

Masendus

2007-09-18T22:22:00.000+02:00

Peaksin reedest pühapäevani Mainoris loenguid pidama. Rääkima tudengitele tööohutusest ja -tervishoiust. Kokku 21 akadeemilist tundi. Minul on aga materjali ainult 15 tunni jagu. Kes tahaks mulle 6 tunni jagu veel loenguid valmis teha? Mina ei oska. Juba seda 15 tundi imesin ma suures osas pastakast välja. Mida ma neile sellest teemast ikka niivägapalju õpetan? Kuidagi imelik on neile mingit detailset infot jagada, mida neil tegelikult vaja ei ole, samas ,21 tundi üldist juttu ei ole ka normaalne. Ja mul ei ole kahjuks ka mitte ühtegi head iseseisva töö mõtet.
Antud hetkel seega siis ekspluateerin läpakat, üritades internetiavarustest leida mingit kasutatavat materjali. Siiani ei ole veel õnnestunud.

Laps magab. Niivõrd-kuivõrd. Rinnast võõrutamine ei ole siiani just väga hästi edenenud. Päeval saame hädapärast veel hakkama, aga ööd on rasked. Ka magamisajad on sassis ja segi - ei mingit kindlat rutiini praegu. Raske on see väikese lapse elu.

Ahjaa - mingeid pilte ega videosid ärge niipea oodake. Fotokas on katki.

P.S. Tahan puhkama. Soovitavalt kaugele. Aga mees ei vii.

Shoppamas

2007-09-17T16:58:00.000+02:00

Täna saabus õppelaen. Viimast korda. Suurem osa sellest sai kohe ka hakkama pandud. Vähemalt teenis Kadi oma ülapidamise auga välja - kuna ma ei pea nüüd kolm aastat intresse tasuma. Sain kõik 25 000 see aasta kätte... ja läksin loomulikult kohe laiama.
Lapsele ostsime uue turvatooli - mille üle ta küll kuigi õnnelik ei olnud ja terve tee Tartust Elvasse häälekalt protesteeris. Lisaks ostsime talle järelveetavad pardid. Üks suur ja kaks väikest parti üksteise järel nööri otsas ja kui nöörist tõmmata, siis hakkavad kväk-kväk-kväk häälel mingit lastelaulukest lõõritama. Ülimalt kole. Lapsele meeldib. Mina hakkan vaikselt hulluks minema. Ilmselt võtan ka telefoni varsti vastu sõnadega kväk-kväk-kväk.
Ajakirjandust enam ei loe. Viimasel ajal ma kas muutun kurvaks või vihaseks, kui ma uudiseid jälgin. Ei midagi põnevat, ei midagi ilusat. Seega loobun. Sirvin korra päevas postimees.ee pealkirjad üle ja olengi maailma eluga kursis. Milleks ennast masendada.
Lapsest - tal on 7 hammast ja jonnitujud. Iseloom hakkab välja lööma. Hommikuse pudru, näiteks, võin ma ise ära süüa. Olen peaaegu et loobunud selle keetmisest.

Kväk-kväk-kväk-kväk-kväk.......

Kool? Mis mõttes..

2007-09-11T18:46:00.000+02:00

Akadeemiline puhkus läbi, aga kooli pole veel jõudnud. Ei jõua ka niipea. Sest loengud ei ole nii olulised. Kool hakkab siis, kui praktikumidki - see on siis oktoobris. Esimene aine - psühhiaatria. Kuus nädalat hullumajas. Palju õnne mulle.

Hoolimata kooli mitte minemisest kolisime Kadiga siiski linna tagasi. Õpime uut päevaplaani ja harjume jälle linnaeluga. Tulge meile külla.

Väljas on sügis. Jooge õunamahla, korjake pähkleid. Võtke kartuleid. Tehke midagi kasulikku, noh. Minul on õunamahl tehtud ja kartulid võetud. Minu sügisene hea-olemise-kava näeb ette veel Bertaga kaks korda arsti juures käimise ja Bertale aia ostmise. Ussirohu ma talle juba söötsin sinne. Kas te ka kujutate ette, kui raske on sööta 6 tabletti sisse 55 kg kaaluvale bernhardinile? Mina nüüd kujutan. Järgmine kord teeb seda keegi teine. Ilmselt. Või siis ka mitte.

Mida veel - Ahjal on remont tegemata, Elvas on remont tegemata, Tartus on remont tegemata. Mida me siis üldse teinud oleme? Mina näiteks olen enamik aega last hoidnud. Rollo tegemistest rääkige tema endaga. Eks me vähehaaval edeneme. Selle eest ostsime me endale bussi.

Ja palve kõigile blogilugejatele - andke endast kommentaarides märku. Lihtsalt nii huvi pärast.

Rohkem ei kirjuta, sest Kadi nõuab klaviatuuri enda kätte. Teinekord jälle.

Veel üks katse videoga

2007-08-27T10:10:00.000+03:00

Viimase aja leiud

2007-08-26T21:37:00.000+03:00

Nädalavahetusel olime maal taadi ja vanaema juures. Pidasime õemehe sünnipäeva, tähistades seda kuuri maha lõhkumisega. Meestel oli 2 päeva lõbu laialt - ometigi kord said nad laamendada ja lõhkuda niipalju kui süda lustis. Ainult lapsed olid natuke kurvad - sest ohutust silmas pidades neid lammutama ei lastud. Küll aga paranes ka nende tuju oluliselt, kui kuuri lakast kolm pisikest karvapalli lagedale tulid. Kassipojad. Paarinädalased. Üks oli kärme ja lasi kiiresti jalga, teised kaks jäid koperdama ja taat saatis nad Ingmariga lakast alla kööki elama. Kolmandat otsisime pool päeva hiljemgi. Olime juba peaaegu alla andnud, kui see väike käkk ometigi endast haleda mjäuga märku andis - oli teine vaeseke alla kukkunud/libisenud/roninud. Lõpp hea, kõik hea - praeguseks on järel kaks kassipoega, sest üks sõitis juba ära oma uude koju, teine on juba broneeritud ja kolmanda jätame tõenäoliselt endale, sest vanaema ei suutnud neljale paluvale näokesele ära öelda. Ka lastelastel peab rõõmu olema. Pildi peale jäi neist vaid kaks, sest pildi tegemise ajal oli kolmas kassipoeg teise kasti pistetud. Vist koliti neid parajasti madalamast kastist kõrgemasse või midagi sellist.

Berta (meie "pisike" bernhardiin) käitus külalistega üldiselt viisakalt ja käis neist ühega isegi jalutamas. Minu meelest üldse väga õnnestunud koerapreili. Ka lapsed hakkavad temaga juba harjuma - alguses nad küll kartsid seda suurt elukat, aga nüüd käivad heameelega pai tegemas. Kadile meeldib ta väga - käime Ahjal olles iga päev talle pai tegemas ja kilkamas. Nüüd on vaja veel leida kusagilt müügilt see koertele mõeldud elektriaed, siis saaks Berta ka omapäi õue jätta mõnikord.

Ja lapsest rääkides - tänane päev läks täiega metsa. Ta ärkas liiga vara, oli hommik otsa joril, jäi valel ajal päevaunele ja nii edasi. Külalised olid ka ikkagi väsitavad, lisaks jälle "kolimine" - tulime linna ära - kokkuvõtte tähendab see seda, et laps jäi juba 7 paiku ööunele. Tavaliselt juhtub see 9 paiku. Ma ei tea, mis kell ta nüüd hommikul üles ärkab, aga no enne seitset tõusmine on ikka selge enesetapp.

Ja kuna blogger on ennast uuendanud, siis tahtsin lisada siia ka video sellest, mida Kadi teeb, kui ta issiga kahekesi kodus on. Mina käisin samal ajal kontserdil, Broadway Galat kuulamas. Paraku aga video uploadis ennast 10 minutit, siis andis mingi tundmatu errori. Kuna youtube ei suuda ennast ka avada, siis ma rohkem ei viitsi, lähen magama. Kui tundmatud tõprad on homseks neti tagasi andnud, siis panen video homme ülesse.

Pilte ka

2007-08-06T17:04:00.000+03:00

Mis sul seal käes on? Anna mulle ka!

Murul ikka kõige parem.

Elvas, emme süles ja õnnelik

Suvevaheaeg

2007-08-06T16:50:00.000+03:00

Eelmine post jäi kunagi ammu pooleli, sest laps tahtis tähelepanu. Enam edasi kirjutada ei viitsi. Täpsustan ainult, et jalgrattureid vihkan sellepärast, et tänu neile oli Tartu kesklinn miskiseks ralliks suletus, Toomele ei olnud võimalik autoga liikuda ja mina pidin oma 40se palavikuga Jakobi mäelt jala sünnarisse minema. Ajab vihale küll.

Praegu puhkame. Kadi ka puhkab. Puhkamine on selline...huvitav - tavaliselt väsitab lapse magamapanek mind niivõrd ära, et jään ka ise tukkuma. Nagu aru on saada, ei ole magamine sugugi mitte populaarne. Nagu ka riidessepanek. Ja mähkmevahetus. Ja veel paljud asjad.

Kadi arvulistest ja muidu andmetest - viimati arsti juures kaalus 9350g, pikkust 70 cm. Juuksed on ikka veel blondid, aga juba tiba tumedamad, kui päris alguses. Hambaid on kolm - kolmanda avastasin täna. Nüüd saab asjadest tüki välja hammustada. Vanust juba peaaegu 8 kuud. Käperdab, toe najal ka seisab, toe najal on võimeline mõned sammud ka astuma. Võrevoodi põhja lasime madalamaks. Rääkida veel ei oska, loodetavasti niipea ei õpi ka. Jonnimine on selle eest hästi selge. Näpistamine ka.

Vahepeal on toimunud klassikokkutulek ja Airi tüdrukuteõhtu. Mõlemad olid väga toredad. Kummastki ei viitsi praegu kirjutada.

Edaspidi kirjutan tihedamini. Ilmselt ei suuda ükski asi mind praegu niipalju puudutada, et ma sellest kirjutada viitsiks. Ja palav on ka.

PUHKUS!!!

2007-06-21T09:50:00.001+03:00

Ehk siis mehel on puhkus. Juba nädal aega. Ja kestab veel aastakese. Kadestage, lihtsurelikud.
Mina jõudsin vahepeal juba ka haige olla - rinnapõletikus korralikult ja kapitaalselt. Kaks päeva olin voodis pikali, Kadit hoidis issi ja mina neelasin antibiootikume. Antibiotse neelan edasi, aga last hoian ka juba ise.

Haigeksjäämine oli üldse üks tõeline kadalipp. Järgmise jalgratturi, keda ma tee kõrval näen, ma ka alla ajan. Vihkan jalgrattureid. Põhimõtteliselt. See aasta on nendega ainult rist ja viletsus. Mõned nädalad tagasi oli Tartu kesklinn kinni. Rattaralli. Nõudis närvide kulu ja pahandamist, et mitte istuda koduarestis ja ikkagi saada linnast välja ja Elvasse, sest nii Kroonuaia kui Lai olid kinni. Seekord siis sama jama uues kuues.

Ehk siis - palavik 39,2 näitas, et oleks vaja käia arsti juures ja võtta AB retsept, et ennast ravima hakata. Nagunii oli vaja korteris ka käia. Läksime siis neljapäeva õhtupoolikul Tartusse. Kuna kell oli palju, siis esimeseks sihiks EMO ehk Erakorralise Meditsiini Osakond.
EMOs tegeles minuga üks noor venelannast resident, kes küll rääkis väga hästi eesti keelt, kuid kes ka konsultatsioonil juhendajaga ei suutnud midagi asjalikku teha. Ülevaade järgneb:
"Tere! Rjaakige, mis teil mure on?"
"Mul on rinnapõletik, vasakul pool, täna pealelõunast saadik."
"Ah nii. A kas tjeil palavik ka oli?"
"Jah, enne tulekut oli 39,2, praeguseks on ilmselt natuke veel tõusnud"
"Ahah" - ja lahkub konsulteerima juhendajaga. Paar minutit hiljem on ta tagasi.
"Nüüd on nii, et te tegelikult peaksite minema hoopis erakorralisse günekoloogiasse. Tjeate, kus on? Toomemjagi, onju. Et siis sinna, sest te toidate ju last rinnaga, me ei ole pjaris kindel, mis antibiootikumi teile kirjutada"
"Kas kuidagi ei saaks, no mul on ikka väga halb olla?"
"Ei no ikka Toomemjaele, siis on kindel."
"Kas ma vähemalt paracetamoli saaksin, et palavik alla läheks?"
"A meil on apteek vaadake, siinsamas, ukse tagant siis pöörate paremale, sealt saate osta."

Niipalju siis sellest käigust. Ei kraadiklaasi, ei paracetamoli, ja mis praegusel ajal kõige naljakam - ei mingit viiesekundilist kõnet Toomemäele, et esitada üks lihtne küsimus, vaid selle asemel saadetakse 40se palavikuga haige ise mööda linna hulkuma.

Parandus eelmisele postitusele

2007-05-31T11:38:00.001+03:00

Kuulasin läbi ka Nightwishi lehel olevad uue plaadi sample'id. Pean tõdema, et ilmselt ei taha uut plaati. Lepin sellega, et "Once" jäi plaadina Nightwishi laeks. Kas tõesti siis 2000 kandidaadi seast ei olnud kedagi eripärasemat valida? Või on nad teadlikult läinud laiatarbemuusika teed?
Ja Halopaineni heliloojaanne on liigselt vaimustunud võimsast muusikast - sümfooniaorkester, kooriseaded...mis kõik veel - aga lugu on seal juures vähevõitu. Elamuse saab muusikast ka vähem noote kasutades.

Kahju, väga kahju. Ehk läheb see periood üle

Juhhei!!!

2007-05-31T10:38:00.000+03:00

Ehk siis kätte jõudis mai lõpp, Nightwish avalikustas uue laulja ja üllitas uue singli. Minu suur soov läks lõpuks täide. Ilus lugu on. Kuigi...nii kahju mul ka ei ole...selle loo järgi oli Tarja lauljana siiski etem. Isikupärasem. Uus tibi on ilusa häälega küll, aga tavaline. Isegi need Eesti superstaarihakatised ei jääks talle alla. Loodame edasisest paremat. Üleüldse on see uus singel kuidagi....tavaline. Lihtsalt ilus lugu. Üsnagi Blackmore's Night'i kloon. Kurat, neil oli ju aega küll uut plaati viimistleda, ma oleks oodanud midagi...löövamat. Eelmine plaat oli vähemalt eripärane, kuigi mulle kõik lood ei meeldinud.

Seega, minu seisukohast on nad antud hetkel Tarja lahkumisega endale vee peale tõmmanud.

Muudel teemadel: kiire ülevaade. Lapsel on hammas. Magamaminek on muutunud jonnituuriks, kus ta lihtsalt joriseb senikaua, kuni ära väsib. Ja hääl on tal kõva. Üleüldse on praegu vist mingi emmetamise periood - kõvasti kaela ümber kinni ja ära ei lase panna. Nagu väike krae.

Ootame issi puhkust.

Palavus

2007-05-28T14:57:00.000+03:00

Inimene ei ole ju iialgi rahul oma eluga. Seega - palav on. Virin-virin-virin-...ja ma võin kihla vedada, et kui nädala lõpus jahedamaks läheb, siis ma hakkan vinguma, et külm on. Stabiilsus ennekõike.
Korter läheb jälle remonti. Seekord ehitame siis rõdu lõplikult kinni. Häda teile, suitsetajad, kes te nüüd peate väljas oma tobisid hakkama tõmbama. Ise ei oskagi nagu väga kurvastada. Algusest saati on see rõdu olnud üks suur hädade allikas ja ausalt öelda on mul hea meel, et tast, raipest, lahti saab. Eks vaadet saab ka katuseakendest pärast nautida ja grillima hakkame lihtsalt kusagil mujal.
Nädalavahetusel on TAM-TÜAN laager. Piraadilaager seekord. On loota ilusat ilma ja rohket osavõttu. Meie Kadiga käime lihtsalt korra poosetamas.
Ja nüüd lähen kingariiulit kokku panema. Õige..laps magab. Ja kuna ma koristada ei viitsi, siis üritan kuidagi aega muud moodi sisustada.
Ja üleüldse.

Pilte kah

2007-05-17T11:28:00.000+03:00

Kõige ilusam laps on loomulikult magav laps.

Uues voodis just päevaunest ärganuna.

Issiga mängimas.

Uudiseid titerindelt

2007-05-17T11:16:00.000+03:00

Oleme teist päeva nüüd uuel magamaminekureziimil. Tänane rekord - laps jäi magama 7 minutiga. Ilma jonni ja kisata. Esmaspäev-teisipäev vana tehnikaga seevastu oli magamaminek suure kisa ja karjumisega. Tundub, et uus tehnika töötab paremini.
Uus tehnika seiseneb selles, et Kadi sööb kõhu kõvasti täis. Siis lähme magamistuppa voodi peale ja loeme unejutu, siis laulab emme unelaulu ja tõstab Kadi poole laulu pealt võrevoodisse. Külili. Näoga vastu voodi seinapehmendust. Tibudega. Emme laulab edasi, Kadi jääb magama. Tehnika lõpp. Ahjaa, kuni magamajäämiseni tuleb last ka paitada.

Maja-krundi-töömehe otsingud käivad sama hooga edasi. Eriti kiiresti oleks vaja töömeest. Palun teavitage, kellel selline loom kodus/tutvusringkonnas olemas. Maja ja krundi otsingud on siukse....poole hooga ikkagi. Ei ole nagu päris seda pealehakkamist, mis peaks olema. Kuidagi venib see asi, aga vähemalt paigal ei seisa. Ilmselt seisab asi puhtalt selle taga, et ei ole julgust praegu ja moment korterit maha müüa. Senikaua aga, kuni korter müügis ei ole, senikaua otsime me krunti ja maja ka ainult poole silmaga. Meil on mingit taganttorkivat faktorit vaja, muidu jäävadki asjad venima.

Ja kõik tuttavad on oma blogid suvepuhkusele pannud. Palun ärge tehke niimoodi. Mul ei ole ju midagi siis lugeda. Alatud.

Kadi magas täna öösel kella 10st kaheksani. Ärkas ühe korra kell 4, sõi kõhu täis ja magas edasi. Uus voodi on juba selle ööga oma hinna ja transpordi õigustanud.

Uneaeg

2007-05-10T16:16:00.000+03:00

Tänahommikune äratus - kolmveerand kümme. Sobib. Misasja need noored emad virisevad, et magada ei saa?
Pühapäevane kanuutamine oli ülitore. Minge kõik. Mida te kopitate nelja seina vahel. Minge loodusesse. Mina ja Kadri ei käinud kordagi ümber - seega lõpetasime peaaegu kuivalt. Peaaegu sellepärast, et Rollo pritsis veega. Aga Inx ja Rollo käisid vähemalt 8 korda vees. Ja ma olen absoluutselt kindel, et nende olemist see vähem lõbusaks küll ei teinud.
Aga nüüd on kiire, Eneken ootab poistega all.

Sõnadest jääb puudu

2007-05-02T16:10:00.000+03:00

Ehk siis ma ei leia sõnu, millega väljendada oma ülimat nördimust, halvakspanu ja masendust seoses segaduste ja paanikaga, kui Aljosha uude kodusse kolis. Kohutav. On olnud hetki, kus ma arvan, et enamik inimesi on mõistlikud ja toredad, aga viimastel päevadel ei ole seda tunnet mitte olnud. Kuidas saavad inimesed nii rumalad olla. Ma ei räägi ainult venelastest ja Saviplännist (jah, ma andsin ta lahkumise poolt allkirja), vaid ka eestlastestja meie valitsusest. Mis häda oli seda metallikäkki praegu ja veel pimeduse katte all torkima minna. Oodanud ära see 09.05 ja vedanud ta peale seda ilusasti minema. Selline seljatagune sahkerdamine ajab minugi närvi, mis siis veel venelastest rääkida.
Vene riik võib ennast aga siiski põlema panna, Zhirinovskiga eesotsas. Leidsid ka inimese, kes tuleb teleekraanilt moraalist ja eetikast rääkima. Ärge tehke nalja, palun. Ta ei tea, mida need sõnad tähendavadki.
Teistel teemadel - laps avastas varbad. Nii kui sukapüksid ära võtan, nii on varvastest kinni ja suhu. Täna avastas, et põhimõtteliselt on võimalik ka varbad lahti lasta ja ainult sukapüksid suhu venitada.
Uus ja huvitav mänguasi on aga tükk riiet. Seda annab näo peale panna ja ise seal all itsitada, seda annab närida, seda annab ühest käest teise sahkerdada ja kui üle viskab, on võimalik see emme istumise alla sahkerdada, nii et emmel pärast istumise alt märg on. Ilastamine on jätkuvalt populaarne spordiala.
Toas õitsevad õunapuud, väljas sajab lund täie rauaga. Maikuu mai äss.
Vaatasin lõpuks Eragoni ära. Tore film, kui arvestada, et raamatuga ühine on tal tõesti ainult pealkiri ja paar tegelaskuju. Kahju. Raamat oli parem. Film on lihtsalt tore ajatäide. Aga oleks võinud olla ka HEA film. Jälle üks ilus võimalus persse keeratud.

Teised teemad said läbi.
Savisaare vastu on kogutud juba 83251 allkirja.
Ilusat päeva jätku teilegi.

Avastus

2007-04-25T10:49:00.000+02:00

...seisneb selles, et olen kõikidele rõõmsalt rääkinud, et näed kui vahva, meil on tutvusringkonnas niipalju Kadiga samavanasid beebisid. Lugedes sinna samavanade hulk siis nii Raini, kui Andrease, kui ühe värske beebilapse, kelle nime ma veel ei tea, aga kes ka meessugu esindab. Ja Airi õel on ka pisike poisslaps nimega Romel. Aga Kadi on AINUKE tüdruk.
Seega - kavalere on meil küll ja veel, aga sõbrantse njetu. Parim valik oleks ilmselt Riste Mirtel, arvestades, et lastel ainult 3 päeva vanusevahet on. Aga meie ise Ristega ei ole just suured sõbrannad - ei ole lihtsalt sattunud kunagi suhtlema. Rasedatena ikka ajasime juttu mõned korrad, aga nüüd lapsevanematena oleme ainult korra näinud.
Siis on meil veel Kertu. Aga Kertu on poolteist aastat vanem. Hiljem ei ole see vanusevahe muidugi midagi, aga esialgu on see ikka suur. Ega selline paariaastane ei viitsi ju tegeleda miskise põnniga, kes veel kõndimisegagi hakkama ei saa.
Ja on veel Mae tütreke Roosi, kes sündis eelmise aasta mais ja kes seega Kadist 7 kuud vanem on. See on ka nagu võrdlemisi lootustandev vanusevahe. Aga Roositki olen ma ainult paar korda näinud. Ei satu sinna Hellenurme nagu eriti.
Ehk siis praegusel hetkel me teiste lastega eriti ei suhtle. Kuigi just praegu vist tuleks teda hakata seltskonnaga harjutama? Loodetavasti edeneme, kui Kadi suuremaks saab.

Tänasest hakkame uuesti tegelema ka magamaminekuga - selles osas, et laps sööb kõhu täis ja siis läheb koos mõmmiga hälli. Emme kiigutab, laps jääb magama. Mingi hetk see tehnika juba täitsa töötas, aga kuna ta nüüd vahepeal siuke haiglane oli, siis magas ta süles ja kaisus ja meie tehnika kadus nagu tina tuhka. Tänasest alustame uuesti.
Teiseks tahaks saada ta niikaugele, et laps magaks 2 korda päevas. Mitte, et mul oleks midagi selle vastu, et ta 3 korda päevas magab, aga see poole tunni kaupa tukkumine on tüütu. Magagu siis vähem kordi ja kauem.

Nii, nüüd lähme pesu kuivama riputama.

2007-04-20T15:36:00.000+02:00

Tsiteerides oma mehe blogi: "mõned meist teenivad raha ka :) ja töötavad. lähevad ommikul tööle, teevad tööd, tulevad koju, teevad haltuurat. vahepeal magavad tiba. ja selle juures ei jää aega plogida."

Ja sellepärast ongi minu elu ilus, et raha saan ma mittemillegi eest, töötama ma ei pea, haltuurasid teen alles sügisel ja magada saan ma ka palju tahan. Ja blogida jõuan ka. Aga teie Inxiga olete ikkagi rohkem luuserid kui mina. Mina olen rõõmus, roosa ja süüdimatu:D

Edit: nüüd on ainult minutite küsimus, millal Inx karjuma hakkab ja ka oma blogi uuendab

Kiire ülevaade

2007-04-20T09:58:00.000+02:00

Mis on vahepeal siis ka head juhtunud:
Esiteks lõpetasid minu algajad load (ehk siis vahtraleheload) kehtivuse. See aga tähendas uuesti autokooli. Kadi jäi pühapäevaks issi hoolde ja mina läksin tarkust koguma.
Esiteks 4 tundi koolitust. Ausalt öelda pettusin. Suur osa ajast mõttetut ülekordamist, natukene asjalikku teksti sisse pikitud ja palju-palju vihjeid teemal "kui rumalad ja oskamatud autojuhid te ikka olete". No kurat. Mingi hetk ma sain juba tigedaks ka ja küsisin ühe lolli teema kohta sama lolli küsimuse. õpetaja jäi vastuse võlgu ja läks järgmise teemaga edasi. Kurat sa siis räägid mulle pikalt sellest, kuidas inimene tee peal näeb ja mida, kui sa ei ole ise viitsind endale silma ehitustki selgeks teha. Vihale ajas.
Peale seda käisin kodus last toitmas ja lohutamas - kuigi lohutamist ta eriti ei vajanudki. Seejärel libedarada.
Iseenesest on ju autoga libeda peale tiire teha lõbus. Aga kuna meil oli üks auto puudu, sain mina üksinda automaatkastiga mersu. Teised paari peale manuaali. Kuna harjutuste läbitegemine käis järgepanu, tegin mina kõiki harjutusi topelt. Ei olnud lõpuks enam eriti lõbus. Käed väsisid ära ja villand sai. Kasuteguris ma ka natuke kahtlen. See kui ma 2007a mersuga, millel kõik lisad töötavad, seal hakkama saan, ei tähenda sugugi mitte seda, et ma passatiga sõites kuidagigi tee peale jääksin. Ja seda, et libedaga ei tohi kihutada, tedsin ma juba ennegi.
Sellega oli pühapäev läbi, teisipäeval läksin linna peale ökonoomset sõitu õppima. See oli küll tore. Väga kihvt õpetaja ja väga hea jutuga. Kes kunagi läheb OÜ Autosõit lõppastme koolitusele, siis valige sõiduõpetajaks kindlasti Einar. Te ei kahetse. Kahju ainult, et omandatud kogemusi kuidagi rakendada ei saa, sest passat on siiski automaatkastiga.

Mis siis veel - ahjaa, naiskoor. Kooriminek jäi see kevad siiski katki. Oli vahepeal plaan küll, aga esiteks nullis plaani ära mu oma viitsimatus ja teiseks see, et naiskoor on see aasta minu meelest omadega natukene rabas. Kuidagi poril ja pahur tundub see seltskond kõrvalt vaadates. Seega ei lähe ma sinna praegu oma närve rikkuma. Sügisest aga küll.

Viisin lõpuks ära ka ammusest ajast käes olnud raamatukogu raamatud. Viivis loomulikult juba kolmekohaline summa, hea et mitte neljakohaline. Pisut nutune on see värk, aga mis teha.

Neljandal üritame Kadiga minna Rollot kontserdile kuulama. Meeskooril on juubelikontsert. Ma küll ei kujuta ette, kui kaua see pisikene tibu saalis vastu peab, aga natukene vast ikka. Saan mõne loogi ära kuulata. Kultuuri puudumisest hakkavad juba ajurakud vaikselt surema. Peale selle oli kontserdi kava üllatavalt tore, kui see Missa välja arvata. See mulle ei meeldi. Maitse asi, loomulikult.

Viimaseks teatan, et väljas on nõme ilm. Ja et kevadel on linnakorteris kurb elada. Ja et üleüldse tahaks päikest tagasi. Ja siis tahaks veel 8 kg alla võtta, uut voodit, uusi teksaseid, hambaarsti juurde, juuksurisse, maniküüri, Ahjal toa ära remontida, suvel puhkama sõita, oma maja jnejnejne.

Optimismi, seltsimehed.

Edit: Rollo ja Inx on veel nõmedamad kui mina. Nemad ei uuenda üldse oma blogi

Puhkus

2007-04-12T15:03:00.000+02:00

Blogipuhkus on alati väga teretulnud nähtus minu jaoks. No kui ikka ei ole midagi öelda, mida kuradit ma siis pingutan. Seega -vahepealsed kaks kuud on kulunud mõtete kogumiseks ja muidu elu nautimiseks.
Mis siis vahepeal toimunud on: laps on kasvanud oluliselt suuremaks ja asjalikumaks. Saab homme neljakuuseks ja ei ole enam pisike virisev käkk, kes midagi teha ei oska. Nüüd juba oskab. Oskab nimelt ise asju kätte võtta ja neid kõristada/suhu toppida/maha visata/vastu nina lüüa. Oskab ennast kõhu pealt selja peale keerata - vastupidi veel päris hästi ei oska. Oskab iseseisvalt natukene aega oma mängudega tegeleda, et emme saaks midagi asjalikku teha. Ja viimased 2 päeva on osanud ka imehästi öösel magada ja päeval iseseisvalt magama jääda. Iseseisvalt selles mõttes, et ma panen lapse hälli, annan laulva kaisukaru kaissu ja kiigutan. Laps siis sakutab natuke karu, natuke tekki, natuke joriseb ja siis jääb magama. Kõik kokku kuskil 10 minutit. Ei mingit kussutamist/kõndimist/jonnimist või muid tüütuid tegureid. Ta küll ei maga päeviti enam kuigi palju - 3 x 40 minutit umbes, aga selle eest magab tavaliselt terve öö. On olnud muidugi ka kehvemaid öid - hiljaaegu oli 2 ööd üleval, sest nohu ei lasknud magada, aga enamasti meil öise unega probleeme ei ole. Minul eriti
Nii, nüüd ärkas. Kaon

Tallinna ja tagasi

2007-02-13T20:28:00.000+02:00

Veetsime Kadiga nädalavahetuse Tallinnas Enekeni juures. Mina rääkisin tudengitele töötervishoiust, Eneken hoidis last. Õhtul käisime vanalinnas jalutamas. Kadedusttekitav on omada korterit Kaarli kiriku ...no peaaegu et kõrval. 3 minutit jalutada. Ja see paekivist võlvkaartega kelder....no mai või.

Pühapäeval rongiga tagasi. Minu uljas lootus, et laps magab Tallinnast Tartuni luhtus juba Ülemiste peatusest edasi sõites - laps ärkas üles...ja oli põhimõtteliselt üleval kuni Tartuni. Magama jäi 20 minutit enne Tartut. Aga pai, nagu ta on, käitust ta viisakalt ja hoolivalt teiste reisijate suhtes ja tegi ainult 2 korda kõvemat häält.

Nüüd põõnab diivani peal ja imeb lutti.

Homme hoiab issi last. Mina lähen ilusalongi. Jätan koju pudeli piima ja lasen jalga. Aga ma usun, et nad saavad hakkama.

Valimislubadused

2007-02-07T14:18:00.000+02:00

Minupoolne valimislubadus - valige, keda tahate, minul pole sellest sooja ega kylma.

Blogi on tykk aega uuendamata, veetsime Kadiga poolteist n2dalat maal vanavanemate juures. Nyyd oleme Tartus tagasi ja ootame kylalisi.

Praegu rohkem blogi ei uuenda, sest laps 2rkas...esimese asjana kakas ennast t2is ja nii p6hjalikult, et ees seisab suurem riietevahetus.

Ehk kunagi j2lle

Katsikulised

2007-01-25T11:43:00.000+02:00

Et unustasin siis kirjutada.
Vahepeal käisid katsikulised - naiskoori tüdrukud. Mae koos Roosiga (7 kuud vana) ja Riste Mirteliga, kes on 3 päeva Kadist noorem. Lisaks veel mitu-mitu lastetut tibi. Oli korralik laste-naiste kontsentratsioon.
A kui seltskonnas on 3 tillukest last ja kari naisi, siis millegipärast vähemalt naiskoori puhul läheb jutt varsti raseduse-sünnituse peale. No ja me kolm emmet siis ei säästnud värve. Kõik, mis aga sünnitusest paha rääkida saab, kõik me kolme peale ka ära rääkisime. Huvitav, kas keegi naiskoori omadest üldse veel mõnda aega emaks saada kavatseb?
Tegelikult lohutasime me, et tavaliselt läheb sünnitus nii, nagu emal-tädil-vanaemal-õdedel. Et kui kõik su suguvõsa on oma lapsed 3 tunniga kätte saanud, siis ei lähe sinul ka ilmselt kauem. Ja et kui kõigil on läinud 26 tundi ja rohkem, siis mine parem heaga hulluks.
Mõni päev hiljem tulid Kadri ja Inx külla. Mõlemad olid kodus emade käest uurinud, et kuidas siis sünnitused ikkagi ja nii ja naa. Huvitav, mida need emad kodus mõelda võivad? Eriti peale jõule, kui kilokesi söömisest lisandunud on ja püksid enam hästi jalga ei mahu:D
Igatahes - naiskoorile teadmiseks - ega see nüüd nii kole ka ei ole. Tähendab, on küll, aga selle unustab pärast ära. Ja laps on igaljuhul kõike seda väärt.
Aga järgmine kord nõuan epiduraalanesteesiast. Minge kõik loomuliku sünnituse pooldajad puu otsa.

Hetk rahu ja vaikust

2007-01-22T10:54:00.000+02:00

Kadi magab, tagatoas hällis. Häll on lapse silmis ootamatult populaarne - reeglina ei tule sellest mingit kriginat, kui ta hälli panna ja magama jääb ta selle kiigutamise peale ka peaaegu alati. Varem või hiljem, kuidas juhtub. Mina saan paremini magada, sest keegi ei togi mind külje all, Kadi saab paremini magada, sest ta saab laiutada palju tahab ja Ingmar saab paremini magada, sest tal on oluliselt rohkem ruumi voodis. Ja kõik on õnnelikud.
Lina on ka osutunud ootamatult populaarseks. Kõik linna peal käimised ja poodides hulkumised saab sellega tehtud, minu lai mantel mahub ilusasti üle lapse kinni ka, nii et külm meil ei hakka. Vanker on siiamaani maal vanavanemate juures, kus sellega hea jalutada on - ja ausalt öelda ei tunne ma sellest praegu puudust ka. Kuigi ma kujutan ette, et pikk lina on isiiski parem, sest rõngaslinaga kipub selg ikkagi ära väsima.
Aaa...ja arsti juures käisime ka. Pisike elevant on suure hoolega juurde võtnud ja hoolega kasvanud - kaal 4550 g, pikkus 54 cm. Arusaadav, miks esimesed riided enam selga ei mahu.

Nädalavahetuse veetsime Elvas, Kadi käis esimest korda ka issi teist kodu, aka garaazi üle kaemas. Kiikas natuke aega ja siis pistis kisama. Lapse kaitseks võin öelda, et tal oli lihtsalt kõht tühi.

Kiirustades

2007-01-18T19:05:00.000+02:00

Et siis eriti muuks aega praegu ei olegi, kui üks ilus pilt siia riputada. Või kaks.

Ikka haige

2007-01-08T13:51:00.000+02:00

Nohu ei ole ikka veel üle läinud. Pisut parem ehk on olla lapsel - niiväga enam ei nohise ja lepib pisut ka omaette olemisega. Täna tuleb külla Kadi perearst, kes ta üle vaatab ja loodetavasti head nõu annab.
Täna jõudis kohale ka minu tellitud rõngaslina. Esimene tiir ka korteris sellega ära tehtud. Kas viga on minus või lapses - ei tea, see hälliasend ei istunud talle igatahes üldse mitte, kuigi ta oli üsna unine ja jäi kõhu peal kohe magama. Aga see istuv asend oli oluliselt populaarsem - piiga põõnas peaaegu poolteist tundi ja magas diivani peal veel edasigi.
Aga nüüd ärkas. Ja nõuab süüa. Kaon.

lapsevanema õnnelik elu

2007-01-04T16:01:00.000+02:00

Et siis pikem jutt teemal lapsevanemlikkus - kuigi jutu pikkus sõltub sellest, kui kaua Kadi veel magada mõtleb.
Tegelikult on lapsevanem olla ju tore. Naeratav pisike näoke süles, viis väikest sõrme ümber näpu - ilus, eks. Ja siis tuleb tegelikkus ja lajatab haamriga pähe. Sest magada ei saa, süüa ei saa, koristada ei saa, lugeda ei saa - saad ainult süüa anda, mähkmeid vahetada ja laps süles mööda korterit ringi jalutada, sest igal muul juhul järgneb sellele skandaal. Magada ei saa ka siis, kui laps magab, sest see pisike nohune laps keeldub magamast mingit muud moodi kui võimalikult emme kaisus. Ja kui ma olen ennast suutnud ümber lapse kringliks keerata, siis liigutada enam ei tohi, muidu ärkab laps üles ning ringkäik - laps sülle, voodist välja, jalutama, laps magama, voodisse tagasi - hakkab jälle otsast peale. Tänane hommik oli viimase kurat teab kui mitme aasta jooksul esimene, kus ma ei kuulnud äratust - või vähemalt ei mäleta, et ma ta kinni oleksin vajutanud. Seetõttu magas Ingmar täna sisse.
Aga põhimõtteliselt on ju tore.

Ja pikem jutt siinkohal lõpeb, sest Kadi ärkas. Umbes niikaua, see on siis kuskil 10 minutit, ta omapäi magama jättes magabki.

Et siis jah...

2007-01-02T12:23:00.000+02:00

Vahepeal on siis juhtunud see, et meie pisitütreke on juba 3 nädalat vana ja muidu tubli tütarlaps, Kadi nimeks. Antud hetkel magab. Öösel ei maganud, sest nohu on nii suur, et tahab vägisi ära lämmatada ja no mis unest siis saab juttu olla. Praegu on seis natukene parem, laps saab isegi nina kaudu hingata.
Aga üldisi andmeid - oli sündides 48 cm pikk ja 3190 g raske. Praeguseks on tublisti kosunud, loodetavasti on kaal nüüdseks juba sinna 4 kilo kanti. Täpselt ei tea, sest viimasel ajal kaalunud ei ole. Üldises plaanis on ta siiski hea laps, sest suure osa päevast magab rahulolevalt. Kui rahulolu nii suur ei ole, et magada, siis jalutame mööda tuba ringi. Kui mina ära väsin, siis jalutab Rollo. Ja nii see elu meil siis käib.
Nii..aga pikemalt praegu ei räägigi. Sest nohin diivani peal läheb üha nõudlikumaks, aga mina tahan selle une jooksul veel nõud ära pesta ja kohvi juua.
Aaa.....ja head uut aastat teile kõigile
Ja minupoolsed vabandused, et ma ei ole kellelegi ei jõulu-ega uusaastatervitusi saatnud. Puhas laiskus, muide. Järgimine aasta olen tublim. Luban. See on siis nüüd minu uusaastalubadus

Sinu viga panga kasuks...

2006-12-11T12:04:00.000+02:00

Nädalavahetus edukalt mööda saadetud - ja algab uus ja igav nädal, kui mitte midagi enam teha ei ole. Aga Rollo tehtud vahvlid on head muide ka järgmisel päeval. Katseliselt tõestatud. Just lõpetasin ühe söömise.

Pealkirjas olev nali siis eilsest monopolimängimisest pärit - kui Inx võttis laualt loosikaardi ja luges sealt kõva ja selge häälega - sinu viga panga kasuks 200 krooni. Elukutselised monopolistid saavad naljast aru küll, vähemteadlikele teadmiseks, et tegu on tegelikult siiski kaardiga, kus on kirjas:"Panga viga sinu kasuks, saad 200 krooni." Aga no kui inimene ei taha raha saada?

Ja tegelikult on ilus ilm ja päike paistab. Minge jalutama!

Turistid!

2006-12-05T17:41:00.000+02:00

Et siis vaatasin mina hommikul kella, tore-tore, arsti juurde minekuni veel tunnike aega - selge. Käiks Hernes ja ostaks saiakesi - seal on hommikuti hästi head saiakesed müügil. Aga kõik minu plaanid lõi segi meie hoovis ekslev Iisraeli turist, kes oma ületamatu optimismiga mindki nakatas, mistõttu minust sai 45-ks minutiks tema giid Supilinnas.
Aga tüüp iseenesest oli hämmastav. Suur seljakott ja fotokas - ja sinna juurde tekst:"fascinating, superb, beautiful" etc. Ta pildistas minu meelest kõike - ahhetades peaaegu iga maja juures. Millised värvid, milline hoone ....shallalaa. Mina vaatasin kõrvalt ja irvitasin. Sest kuigi Supilinn on minugi meelest põnev ja huvitav maailm, siis ilus ei ole küll omadussõna, mida selle kohta kasutada. Igatahes avastasin ma mingi hetk, et mul on juba paaniliselt kiire, juhatasin ta omakäeliselt Lepiku tänavat avastama ja sealt edasi Toomemäele ja lasin jalga. Sain kingituseks Iisraeli käsitöömeistri tehtud vasest taldriku, palju häid soove ja Emi - ehk Emmanueli aadressi, juhuks kui peaksin talle Iisraeli külla sattuma. Muide - tegu on suure Eesti fänniga - esimest korda käis ta siin kunagi 1989 aastal, teab hästi Eesti ajalugu ja praegust seisu ja on meie maast ja inimestest vaimustatud. Hämmastav.

Ja siis läksin arsti juurde, sain teada, et minu pühapäevast saati kestev seljavalu on tegelikult sünnitusvalu, lihtsalt millegipärast läheb mõnel naisel valude algusest sünnituseni üsna kaua aega, tulge järgmine nädal tagasi. Aga sinnamaani? Käin ja valutan? Oh seda õnne ja rõõmu. Seega olin tagasitulles tige ja väsinud ja morn - kõigele lisaks läks mul seal veel peaaegu poolteist tundi, sellejaoks et saada teada, et: "kõik on korras, tulge järgmine nädal tagasi". Alatu.

Ja nüüd ma siis valutan. Ja lähen järgmine nädal tagasi, kui enne seda sünnitama ei hakka.

Nädalavahetus

2006-12-04T11:27:00.000+02:00

Läks vägagi hästi. Reedene rongkäik ja bowling on traditsiooniliselt juba mitu aastat väga toredad üritused olnud, seegi kord ei olnud erandiks. Ja väga rasedana on muide täiesti võimalik neid kuule seal veeretada - suutsin esimese mängu isegi teistele pähe teha. A siis läksid nad ülejäänud ka käima ja minu hea õnn pöördus. Aga siiski - väga tore üritus. Eedenist edasi linna peale, lõpliku asukohana pool 6 - ja seal edasi lõpuks koju. Laupäeva hommikul magamine lõunani, siis poetuurid igatsugu kingituste otsimiseks ja kodune filmiõhtu. Pühapäev möödus koristamise ja lauamängudega.

Kokkuvõttes oli tore nädalalõpp.

Ja nüüd - homme jälle arsti juurde, siis näis, mis edasi saab. Homme on ametlik/arvutuslik tähtaeg ka. Võiks ju juba küllalt olla. Igaljuhul on Elite kliinik ennast täielikult tõestanud - viimane kord kui seal käisime, oli mu arst parajasti ühe sünnitaja juures, mistõttu me pidime natukene ootama. See tähendas seda, et me logelesime suurtes tugitoolides ja vahtisime telekat, seni kuni üks õdedest meile kohvi tegi. Mina oleks võinud seal pikemaltki logeleda, aga arst tuli kahjuks kiiresti. Aga vot see on see mõte, miks ma lähen Elitesse sünnitama, mitte Toomemäele. Ma olen kindel, et ka Toomel on toredad inimesed ja ilusad perepalatid, aga sellist suhtumist ja hoolitsust, nagu Elites, Toomelt ma küll ei leiaks. Mitte seda, et mul on üks tuttav inimene, kes jookseb ja aitab ja teeb, vaid kogu personal on selline. Sest neil on head tingimused ja korralik palk ja nad on rahul sellega, mida nad tegema peavad. Ja minule omakorda tähedab see seda, et ma tunnen ennast hoolitsetult ja turvaliselt, sest minu heaks on tehtud kõik, mis võimalik.

Vot. Aga aitab sellest ülistuslaulust, nüüd ma lähen õe juurde sööma.

Viimased nädalad

2006-11-28T13:38:00.001+02:00

Et siis täna kukkus esimene tähtaeg - ehk siis see, mida ultraheli sünnikuupäevaks ennustas. Arvutuslik kuupäev on 05.12 - ehk siis nädala aja pärast. Ja mitte mingit mõtet ei ole mu käest iga päev küsida, et ega sa juba sünnitama ei ole läinud. Küll te kuulete, kui ma lähen. See pidev pärimine ajab mu hoopis närvi ja tigedaks ja siis võib juhtuda, et ma "unustan" teile teatada, kui ma tegelikult ka sünnitama lähen.
Ämm tõi täna lapsele õmmeldud voodiriided. Imearmsad. Üleüldse näeb see titevoodi Ahjal nii "pesa" välja - pehmed valgest sametist hälliääred ja pisikeste roosade lillekestega pehmest flanellist voodipesu. Kohutavalt nunnu. Tahaks ise seal magada. Loodetavasti ikka tuleb tütarlaps:D

Aga nüüd Inxiga sööma. Sest kõht on tühi ja juhe koos. Ja siis mehele Burdat otsima raamatukogust. Hämmastav, mida kõike minu päevaplaan ei sisalda.

...on jälle tuul, mis puhub vere lahjaks...

2006-11-21T15:42:00.000+02:00

Et siis sünnipäev edukalt üle elatud ja muidu ka hea olla.
Parima kingituse tiitli saab aga kalli kaasa kingitud Jääääre dvd, millest ma lihtsalt ei saa mööda. Niivõrd hea valik lugusid. Ja isegi minu lemmikud - "Tiivad", "Veel veini" ja "Õhtu Valgas" on kõik olemas. No mida saab veel tahta. Kuigi peale arhiivivideote vaatamist pean ma käsi südamel tunnistama, et need mehed lähevad vanemaks saades ainult ilusamaks. Noor InBoil oli ikka liiga koomiline vaatepilt minu jaoks. Irvitasin südamest läpaka ees oma kümmekond minutit ja läksin siis oma head tuju ka teistega jagama. Ja samas...Söödi nägu, kui ta laulab "Õhtu Valgas" ja seda...sest lõpuks on see minu tuba ka...mai või. Seda lihtsalt peab nägema. Ainuke, millest mul on südamest kahju on see, et ma selle dvd lindistamise kontserdile ise ei jõudnud.
Aga nüüd hakkab nõudepesemismaraton...sest puhtad nõud on lihtsalt otsa saanud. Enam pole seda nõmedat tööd kuhugile lükata, kuivõrd ma ka ei tahaks.
A kas teie teadsite, et Metsatöll tahtis "Soo"-st kaverit teha, aga InBoil ei lubanud?

Viitsimatus

2006-11-16T13:00:00.000+02:00

Viimaste päevade märksõna. Ilm on ka selline, et liikumist mitte ei soodusta. Nii ma siis molutangi lihtsalt kodus päevi maha.

Rollo on avastanud uue ja põneva loo - Metsatöll "Oma laulu ei leia ma üles". Iseenesest tore kaver kunagisest Ojakääru poploost, kuigi ma ei oleks seda lugu küll kuidagi Metsatölli esituses varem ette kujutanud. Aga hästi tehtud kaver sellegipoolest.

Mainori eksamitöödega hakkab ka ühele poole saama. Rakvere ja Viljandi tööd veel ja siis need järeletegijaid. Aga oleme Kadriga jõudnud vähemalt järeldusele, et inimeste fantaasia on piiramatu. See on lihtsalt imetlusväärne, mida kõike tudengid töödesse ei kirjuta. Huvitav, kas minu tööd ka kunagi mõnele õppejõule nii palju nalja on pakkunud? No mida arvata inimesest, kes küsimusele:"Nimetage 5 peaaju osa?" vastab täie südamerahuga, et: "Eesaju, tagaaju, roomaja aju"???? Meie Kadriga irvitasime. Kust tuleb inimene üldse termini "roomaja aju" peale? Millega ta küll mõtleb? Ja oleks ta siis ainukene....tuhkagi. Siukseid geniaalsusvälgatusi käib siit töödest ikka läbi. Aga vähemalt oli lõbus parandada.

Pikem vaheaeg

2006-11-12T18:16:00.000+02:00

Njah..et vist septembrist saati. Ei ole lihtsalt jõudnud ega viitsinud kirjutada. Eks siis nüüd jälle, aga vahepealsed tegemised jäävad minu poolt kajastamata. Neid on nii kole palju olnud, et enne lähen issanda päike looja, kui mina sellega lõpule jõuan.

Praegu veel veeren. Viimaseid nädalaid. Eks näis, kui kaua veel. Kui see tütarlaps vähegi oma suguvõsasse on, siis enne 10ndat detsembrit ta ilmale ei tule, hoolimata sellest, et esimene tähaeg juba 28.11 kukub. Kuigi ausalt öeldes hakkab juba villand saama sellest ümmargune olemisest. Tahaks vahelduse mõttes ilma 4 padjata magada.

Paistab aga, et peaaegu kõik vajalikud vidinad on olemas. Ahjal sai suure virisemise peale isegi häll kokku pandud, Tartus seda veel ei ole. Selle eest on aga Tartus ootamas turvahäll ja mõlemal pool riideid vähemalt kahele lapsele. Kuidagi palju on asju, kui lapsel on tädide lapsi juba 4 ees ootamas. Nüüd oleks vaja veel sooja tekki talveks ja vist võiks mõned voodiriided ka veel olla. Sellel eesmärgil viin ma nädalavahetusel ämmale suurema hulga kangast, millest ma hälli ääri ja voodiriideid loodan saada. Oh, ja siis köik need asjad, mis alles hiljem meelde tulevad. Aga no mingi rõõm peab ju ometi katsikulistele ka jääma, saavad nemad ka midagi kasulikku tuua karvaste mänguasjade asemel. Mitte, et mul midagi karvaste mänguasjade vastu oleks. Tegelikult mulle meeldivad karvased mänguasjad. Aga mitte üüratutes kogustes.

Vähemalt hakkab korterist juba elamiskõlblik pind saama. Vannituba on, pesumasin on, täiusest on puudu veel suure toa põrand, köögi ahi ja umbes 1000 lisanduvat pisiasja.

Aga nüüd logelen edasi. Sest pühapäeva õhtul pool 7 ei ole lihtsalt viitsimist mitte midagi muud teha kui logeleda. Nii see õhtu mööda läheb.

Kuidagi kiire on

2006-09-07T11:12:00.000+03:00

On juhtunud nii, et kool käib juba neljandat päeva, aga mina pole sinna ikka veel jõudnud. Selle asemel istun korteris arvuti taga ja kirjutan loengumaterjale meeleelundite kohta. Prioriteedid peavad paigas olema, noh. Peale selle ei ole koolis praegu ka midagi põnevat, ainult loengud, ja need ka enamus minu seisukohast mõttetud. Sellest on ainult kahju, et ma siiani veel lastehaigusi ei ole jõudnud kuulama - pidi olema huvitav ja tore loeng. Üritan selle vea järgmine nädal parandada.
Naiskooriga siis praeguseks kõik. Ei ole mingit tahtmist ega viitsimist selle jaoks kohal käia, et miskiseid jõulukontserti lugusid harjutada. Eks kevadel vaatab, mis edasi saab. Itaaliasse ma nagunii nendega ei jõua, vaatab, mis sellest sügisesest konkursist saab. Corki tahaks muidu minna küll.
Meeskoori on vahva vaadata. Uus juhatus, noored mehed, tahtmist on...kuidagi põnev on nende tegemisi jälgida. Kogu aeg on neil mingid uued ja põrutavad ideed. Tunnen ennast natuke vana ja küünilisena:D
Täna käisin korteris esimest korda dushi all...tõepoolest..meil on on nüüd ka dushinurk, torud ilusasti ära ühendatud ja puha. Edaspidi läheb vähem vesiselt kah ilmselt asi, kui dushinurgale ka dushikardina ette saab.
Aga nyyd - kooli. Vähemalt ühte loengusse pean ma see nädal jõudma, luuser, nagu ma olen.