maailm on kummaline

..sest see on kõik, mida ma oskan öelda maailma kohta, kus mind koju tulles ootab ees trepi peal seisev neitsi Maarja kuju. Plastmassist. Üsna suur...umbes 70 cm kõrge. Seelikutpidi laua kylge naelutatud. Tunnistage, see ei ole ju normaalne. Olgugi, et kuju leidsid need töömehed, kes meil parajasti katust vahetasid. Seina tagant. Aga see mulle trepi peale ette tõsta oli sellegipoolest alatu:D
Teiseks veendusin ma uuesti, et meie alumised naabrid on kiiksuga. Käisid teised kunagi kurtmas, et õudselt kostab meie põrand läbi ja nemad ei saa seal all yldse elada sest kõik on kuulda ja et miks me ikka nii kõvasti lärmame jnejnejne. Täna tegid töömehed põranda puhtaks, st et võtsid meie põrandalauad ära ja mis nad selle alt leidsid? Isolatsiooniks on alumine korrus pannud sinna vahele kihi villa! (isolatsioon missugune) ja oma laeks on löönud lauad. No niimoodi et üksteise peale. Vaheldumisi. Nagu poola laud. Ainuke mure, et kui sa juba omale lage teed, siis tee see palun niimoodi, et ülevalt vaadates allakorrusele näha ei oleks!!! Sest praegu on seal laudade vahel siuksed paarisentimeetrised vahed. Või siis palun ära tule mulle kurtma, et läbi kostab, kui sa ise omale siukse kõlakoja ehitad.
Igaljuhul on minu usk maailma debiilsusesse taastatud ja ma tunnen ennast jälle normaalsena. Vähemalt mõneks ajaks.