Praktika!

Peab tunnistama, et see ei ole kahjuks pooltki nii põnev, kui ma arvasin. Oodatud/loodetud isetegevuse asemel tundub ka eesseisvad 2 nädalat koosnevat pigem vaatamisest ja vaiksest tukkumisest kui iseseisvate oskuste arendamisest. Ma saan aru, et on rumal arvata, et nad neljanda kursuse kohe lõikama laseksid, samas assisteerida/abis olla lihtsamate asjade puhul oleks küll mõeldav. Aga eelisjärjekorras on residendid ja 6 kursus, mis tähendab, et meieni järjekord lihtsalt ei jõua. Juhtub ka parimates peredes.
Inimlik hooletus on samas lihtsalt kohutav. Kuidas tulevad teismelised noorukid selle peale, et vaatame, kes kõige hiljem julgeb rongi eest läbi joosta!? Viimane noormees kahjuks komistas. Pääses alguses "õnneks" lihtsalt nihestunud reieluumurruga, tänaseks on sellest saanud osteomüeliit (vanarahva jaoks luumädanik), keeruline ja problemaatiline juhtum raviarstile ja kaugemas tulevikus ootav amputeerimine, kui antibiootikumravi ikkagi tulemust ei anna. Teine nooruk ronis alajaama katusele, leidis sealt lahtised kaablid ja vaatas mis edasi saab. Edasi sai 10kv läbi nooruki, 2 sõrme ja varvas amputeeriti, edasi vaatab, mis saab. Loodetavasti paraneb. Lisaks sellele autoõnnetused, mille ohvreid lastekirurgia osakonnast pea kogu aeg leida võib.
Ühesõnaga masendav.
Ilusamast poolest - esimene äike oli ära. Tahtis küll katuse kaasa viia, aga õnneks jäi vist kõik alles. Nüüd saab päikest võtta ja muru peal istuda ja paljajalu käia.
Ja üleüldse, varsti hakkab suvi. Nautige. Varsti on jälle sügis ja kole ja pime ja porine:D