boonused töötutele

Postimehes käib artiklitega vaidlus sotside valimislubaduste üle. Ajakirjanik Vilja Kohleri artikkel kättesaadav siin. Minul tekkis mitu mõtet, mida ei saa mitte välja ütlemata jätta.

Ma ei leia sugugi, et kõik valimislubadused oleksid mõislikud või et neid peaks kuulama. Aga praegusel perioodil tundub mulle, et see valimislubadus võiks olla küll üks meist, mida täita.

On ebaõiglane karistada last selle eest, et vanemad on töö kaotanud. Lastekaitse ja laste heaolu eest hoolitsemine peaks olema ühe arenenud riigi suurimaid prioriteete. Kuidas klapib laste heaolu eest hoolitsemine sellega, et me võtame talt ära sooja ja turvalise keskkonna, 3 söögikorda, adekvaatse järelvalve ja kasvatuse ning alusõppe, millele lisandub loovusõpe. Samuti ka sõbrad, kes lasteaias juba käinud lapse jaoks võivad olla vägagi olulised.

Mis me talle halvemal juhul vastu anname? Kütmata kodu, nälja ning perevägivalla. Kus on siinkohal laste heaolu eest hoolitsemine.

Kui töötu lapsevanem tahab lapsega kodus olla, siis on see tal võimalik. Kui me sunnime töötut vanemat lapsega kodus olema, siis ei ole see adekvaatne. Töötu jaoks on ERITI oluline enesetäiendamine, kursused, aktiivne tööotsimine. Teha seda lasteaiaealise lapse kõrvalt on VÄGA keeruline. Kui töötud on mõlemad vanemad, tähendab see tihti seda, et pere majanduslik olukord on ülikehv. Sel juhul need 3 söögikorda lasteaias võivadki olla lapse ainukesed söögikorrad.

Eestis on ülekaalukalt palju laste väärkohtlemist ja õnnetusjuhtumeid. Statistika näitab, et raske majanduslik olukord on seda ainult soodustav. Enamik õnnetusjuhtumeid ja füüsilist vägivalda juhtuvadki vanemate järelvalve all olevate lastega. Millal te viimati kuulsite lapsest, kes sai lasteaias põletushaavu? Ei olegi kuulnud? Aga kodus? Mina kuulsin eile... Teatud hulga laste jaoks on lasteaed AINUS turvaline elukeskkond. Mis alusel te selle ära võtate?

Ja see, et Vilja Kohler oli lapsepõlves kodus koos invaliidist vanaemaga - no minumeelest ei ole see küll eeskujulik kasvamise viis. Ja sellele eelistaksin mina igaljuhul lapse lasteaias kasvamist.
Pealegi ei ole minumeelest aus võrrelda seda, mis vanuses lapsed käisid 30 aastat tagasi lasteaias ja millised tingimused seal siis olid ning seda, millised on lasteaiad praegu. Maja võib ju sama olla, aga aeg on teine.

Ja ma ei saa öelda, et ajakirjanik Kohleri lapsepõlv oleks temast just eriliselt hooliva või empaatiavõimelise inimese kasvatanud. Kas see ongi see, mille poole me peaksime püüdlema?

Läksin ära tigedaks. Lõpetan