töörindel

niivõrd-kuivõrd seda rindeks saab nimetada. õigesti arvasite, sõbrad. ka arst-residendi elu on jätkuvalt meelakkumine. ma olen käinud tööl 2 päeva, kumbki päev 4 tundi. ma ei kurda.
miks siis nii? sest esiteks oli mu juhendaja kuni 10 septembrini puhkusel. ja seega ei pidanud ka mina tööle minema. neljapäeval käisin kohal, läksin poole päeva pealt personaliosakonda pabereid täitma. reedel täitsin jätkuvalt pabereid, niiöelda ja täna käisin jälle tööl. lugesin 2 tundi hematoloogiaatlast, vaatasin läbi 3 preparaati ja tulin tulema. hurraa.
aga homme läheb töötegemiseks, sest virk itipoiss käis ja pani mu arvuti täna üles ja lubas homme ära installida, et ma seda ka kasutada saaksin. ligipääs e-laborile ja hakkab pihta. mitte et mul töö vastu midagi oleks, atlas hakkabki juba läbi saama. seal on teksti nimelt vähevõitu.

muudel teemadel: lasteaed ei ole populaarne. täna hommikul kaklesime tund aega. lõpuks mul ei olnud enam ei aega ega kannatust, tõstsin jonniva lapse kasvatajale sülle ja tulin tulema. päev olla siiski rahulikult kulgenud. laps on aga jätkuvalt mu peale solvunud ja küsib aegajalt süüdistava pilguga, et miks ma ta kasvatajale andsin. millepeale ma siis üritan kogu seletamist jälle otsast peale hakata. ma tean, et see saab mingil hetkel läbi. selle nimel ma elangi. ja loomulikult selle nimel, et teistel on alati palju hullem...;) laias plaanis on ta ju tegelikult pai ja tubli laps. lihtsalt aegajalt kipub see lai plaan väga laiaks venima.

konkurss naiskooriga läks koha mõttes hästi, esituse mõttes mitte. igal esinemise läks mõni lugu omadega puusse. jube ebastabiilne on see olek ikka. aga samas arvas auväärt zürii meid mõlemas kategoorias III koha vääriliseks. ja pean tunnistama, et I ja II koha koorid olid ikka tükk maad meist kõvemad, nende järel kolmandaks jääda pole kindlasti mitte kaotus, pigem privileeg.

norra iseenesest oli tore, kuigi kuradi kallis. hindu vaadates tuli metallimaitse suhu. esimene riik, kust tõesti ei raatsinudki midagi osta. ainuke kord, kui söömas käisime, käisime ka mäkdonaldis kui kõige odavamas ettejäänud paigas. masendav. aga loodus on neil ilus, muidugi. tuli ka meelde, miks ma vihkan lennukisõitu. minu õrnad kõrvad lähevad standartselt lukku iga õhkutõusmise ja maandumise peal. ja kui järjest tuleb mitu lendu, siis hakkavad kõrvad ka valutama. ja keelduvad lukust lahti minemast. ilgelt vastik tunne.

praeguseks kõik, sest enam ei viitsi. edaspidi loodetavasti tekib siia postitusi tihedamini, sest töö juures on ikka mõni vaba hetk. seniks aga ajaviitemuusikat