Arusaamine

..tabas mind tegelikult juba mõni aeg tagasi, aga ei ole siiamaani viitsinud seda enda jaoks formuleerida ja teistele arusaadavasse keelde panna.

Niisiis, avastasin, et arsti tööst sai mõneks ajaks villand. Mulle meeldivad laias plaanis inimesed ja mulle meeldib nendega suhelda, aga ma ei kannata virisemist. Ja haiged inimsed virisevad tihtipeale palju ja valede asjade üle.
Seega...tegin plaanides korrektsioone. Ja selle asemel, et alustada septembrist töööd haigla osakonnas ja olla tubli raviarst, planeerisin oma õppekava teisiti. Alustan tööd verehaiguste laboris, sellele järgneb verekeskus. 7 kuud õndsat rahu. Ei ühtegi patsienti. Naeratus tu.eb näole jube sellele mõeldes.
Ja siia järgneb teine põhjus, miks ma tahan aastat alustada laboris. See jätab mulle oluliselt rohkem vaba aega, kui töö osakonnas. Ja vaba aja tahan ma ära kasutada selleks, et tegeleda teadustööga. Esialgu on vaja lihtsalt palju-palju lugeda ja õppida. Tekitada endas arusaamine, et millega Tartus ikkagi tegeletakse, lisaks NK rakkude funktsiooni ja transplantatsiooni uurimisele. Ja kui kõik läheks minu tahtmist mööda, siis oleks kunagi aegade pärast unistuseks osaleda selles töös, kaitsta doktorikraad ja siis vaataks juba edasi. Aga selle klassifitseeriks juba 7aastaku plaaniks.
Ja eelnev jutt on osaliselt, kuigi mitte täielikult vabanduseks sellele, et ma lahkun naiskoorist juubeliaastal, kui iga laulja on kulla hinnaga. Mul on sügavalt kahju seda teha. Ma ei taha seda tegelikult teha. Aga ma ei suuda enam välja mõelda mingit logistilist varianti, kuidas ühendada töö, kool, kodu ja koor ja sinna kõrvale nüüd siis veel ka teadustöö. Millestki tuleb loobuda. Kuigi see on valus.... Ma soovin tüdrukutele igal juhul palju edu!

On veel palju asju, mida tahaks kirjutada. Kahju, et infoühiskond on viinud tegelikult selleni, et oleme sõpradega kaugeks jäänud. Blogi on üks koht, kus saan oma mõtteid teiega, kallid, siiski jagada. Et oleks järgmine kord kokku saades rääkida ka millestki muust kui ilmast....


Kalli!