Rahadest... üle pikema aja
Jah, see teema, mida ma lubasin, et enam ei tõstata.
Aga pean oma sõnu siiski sööma.
Ehk siis: meditsiini alarahastatus.
Üritan jutu lühema hoida, aga ei luba juba ette midagi.
Vihastasin ühes ettesattunud blogis kirjutise peale, kuidas jutt sellest, et arstide palgakärpimine arstid välismaale viib, on rumal ja silmakirjalik. Ja et välismaale minevad arstid peaksid õpinguraha riigile tagasi maksma.
Vot ei saa siinkohal vaiki olla. Saan aru küll, et oma mätta otsast kaagutan, aga olles ise üks potentsiaalsetest äraminejatest ei saa ma jätta nokka paotamata.
Mis on minu jaoks praegu suurimad mured seoses meditsiini rahastatusega? Ja ma ei kavatse sugugi rääkida ainult palkadest, vaid ka kõigest sinna juurde kuuluvast, mis tundub, et kõrvalseisjatele kuidagi hoomamatuks jääb.
Esimene - ja minu erialalt kõige suurem ja kõige valusam mure - ravi ja protseduurid.
Mida tähendab see, et ma ütlen patsiendile viisakalt, et teeme nii, et tulete märtsis tagasi, siis teeme põhjalikumad uuringud ja vaatame mis edasi saab. Kui ma samal ajal tean, et ainuke põhjus, miks ma selle patsiendiga kohe ja praegu ei tegele, on see, et rahad on otsas. Kuidas Teie, kallid irisejad tunneksite ennast, öeldes vähihaigele, et tulge kuu aja pärast tagasi, seni minge ja metastaseeruge kodus edasi? Ei ole hea tunne, kallikesed, ei ole. Möödunud aasta lõpul nägi seda jama kahjuks palju, kuidas patsiente "registreeriti" järgmisesse aastasse, sest raha oli otsas. Eesti keeles öelduna tähendab see uuringute ja ravijärjekordade pikenemist. Ja vähihaigete puhul on see minumeelest lubamatu ja masendav. Ka paljude teiste haigete korral, muidugi. Aga ei mina ega ka teised arstid ei ole nii rikkad, et patsientide uuringuid ise kinni maksta.
Rääkides ravist, siis läheb asi veel masendavamaks. Miks me teeme vähihaigele kiiritusravi alles pärast keemiaravi, kuigi on teada, et see annab statistiliselt olulise erinevuse elulemuses? Miks me ei tee kiiritusravi keemiaravi ajal, saavutades nii paremaid ravitulemusi ja paremat elulemust. Õige vastus, raha. Meil on olemas põhimõtteliselt aparatuur ja inimesed, aga kuna neid on Eesti peale liiga vähe, siis on kiiritusravi järjekorrad pikad ja haiged peavad ootama.
Miks ei ravi me kõiki haigeid neile vajalike ravimitega vaid otsime odavamaid analooge. Miks ma pean haigele ravi määrates mõtlema mitte sellele, et milline ravi annab hea ravitulemuse, vaid pean mõtlema sellele, milline ravi on odavam.
Miks ma pean vaatama inimest suremas, teades, et ravi on olemas, aga selleks aastaks on rahad otsas?
Olgu, võibolla viimane märkus oli liiga küüniline, aga üllataval kombel mitte vale.
Miks peab raskelt haige inimene ootama 4 aastat proteerijärjekorras? Siirdamisest saan ma aru - seal seisab asi rohkem doonorite taga. Aga proteesid? Arstide poolt on roheline tuli - nemad on võimelised rohkem lõikama. Proteese on, patsiente on. Aga mida pole, on jällegi raha.
Ja seda rida võiks jätkata lõputult.
Aga tulles tagasi lahkujate juurde.
Jah, ma olen ennast siin riigi rahade eest koolitanud. Kui nii, siis tuleks esiteks iriseda KÕIGI kallal, kes peale kõrghariduse omandamist mingil hetkel ära lähevad. Sest neile on ju nö makstud, et nad siia jääksid.
Aga põhjusi lahkumiseks on mitmeid.
Paljudel erialadel ei ole võimalik Eestis ennast tipptasemele viia. Ei ole midagi teha, Eesti on nii väike, et teatud erialadele Eestisse tipptegijaid ei jätku. Kas peaksime siis keelama inimestel Eestist väljapoole minna, et nad jumala eest ennast arendada ei saaks? Või lubame minna ainult siis, kui inimene näitab ette koolitustõendi ja tunnistuse ja notariaalse kinnituse selle kohta, millal ta tagasi tahab tulla?
Või kuidas on nende erialadega, kellele Eestis tööd ei ole? Minu eriala, näiteks. Hematoloogia osakondi on Eestis kaks: Tallinnas ja Tartus. Mõlemal pool on hetkel kõik kohad täidetud. Aga enne mind lõpetab veel 4 residenti. Kuhu nad tööle lähevad - ei tea. Kuhu mina tööle lähen - ei tea. Residentuuri astudes uskusin sinisilmselt, et riiklik tellimus on tehtud mingit reaalset kava silmas pidades. Et kui niipalju koolitatakse, siis niipalju on vaja. Kas ma pean nüüd kohusetundest riigi ees eriala vahetama, et mitte kogemata välismaale tööle sattuda?
Või kui mu mees läheb välismaale tööle, kas mind kui kodumaa reeturit tuleks temaga kaasa minnes siis karistada näiteks sellega, et hakkan koolitusrahasid tagasi maksma? Ja kui ei suuda, siis võlavangla. Või äkki teen ühiskondlikus plaanis mõned lõikused kiiresti väljaspool järjekorda ära. Ma küll kirurg ei ole, aga mis siis sellest. Kuidagi tuleb ju võlg ühiskonna ees tasuda.
Kuigi minul, kui ülikõrgepalgalisel arstil oleks ju lihtne lõbu see kuue aasta õpperaha kohe letti lüüa.
Kust tuleb inimestel arusaam, et kõik arstid on kõrgelt tasustatud? Jah, ka arstide hulgas on tipptegijaid, kes tõesti kasseerivad kuupalgana kuuekohalisi arve. Aga neid on ka teistel erialadel. Pole ma veel kuulnud, et näiteks pangajuhid oma haridust peaksid tagantjärele kinni maksma, kui välismaale juhtuvad minema. Aga arstid on kohe kõigil hambus, ka neil, kes meditsiinist ja selle rahastamisest midagi ei tea.
Kui sa maakonnaarstina töötad pere kõrvalt kahe koormusega ja teenid sellega heal kuul brutopalgana 16-18 000, siis kas see on kõrge palk? Kahe koha peal valveid teha ei ole lõbus. Seda enam, et selle kõrvalt pead sa saavutama ka selle, et töö kvaliteet ei kannata, et virisevad ja närvilised haiged inimesed rahule jäävad ja sind kohtusse ei kaeba ja et keegi su kallal su liiga suure palga pärast närima ei hakka. Kui ma neid summasid (mis on reaalsed) kellegi mainin, siis kõik väidavad, et ma valetan. Aga kui ma otse näkku valetan ja ütlen, et keskmine maakonnaarst teenib 40 000 kätte, siis kõik millegipärast usuvad. Kust see mõtlemine tuleb?
Ja kui siit summast veel 12 % maha ähvardatakse võtta, siis ei ole tõesti enam tore. Ja kas teate: siis jäävadki juba laenud ja söögid maksmata. Sest töölkäimiseks auto ja kütus tuleb kinni maksta, sest muidu tööl käia ei saa, teate, ühistransport ei tööta veel arstide töögraafiku järgi. Ja maakohtades pole tihtipeale ühistransporti olemaski.
Ja uskuge või mitte, see et palgalangust serveeritakse tasustamata kohustuslike puhkepäevadena, see ei tee seda langust tegelikult väiksemaks.
Ja kui siis tullakse irisema, et arstid oma "kõrge" palga juures rahul ei ole, siis, jah, kihvatab. Et äkki oleks neid kokkuhoiukohti siiski veel. Et äkki aastaks 2013 reservide hoidmine ei ole siiski hea lahendus, sest kui meil siis jätkuvalt halvasti läheb, siis on kukkumine niikuinii nii suur, et need rahad enam ei aita. Praegu oleks neist samas abi.
Ma ei väida, et palgalangetamine ei olnud vajalik. Ma saan aru, et kusagilt tuleb kokku hoida. Aga ma näen ka seda, et on osakondi ja kohti, kus kokkuhoid on läinud üle piiride.
Ja ma ei kannata seda, et iga iseteadja seda teemat kohe palju-palju valdab ja ilgelt hästi sõna oskab võtta. 9 aastat õppimine on ju nohu, kõik haritud inimesed on selleks võimelised. Tore on. Aga õpi, palun, 11 aastat ja tegele siis järgmised 4 aastakümmet patsientidega, kellest sa tead, et kuni pooled surevad varsti. Sest lihtsalt eriala on selline. Ja siis tule mulle rääkima, kuidas itipoistel* on ka raske töö. Palun minge perse!
* itipoiste nime all ei pea ma silmas oma meest, kes põhimõtteliselt tegeleb sellega, millega talle meeldib tegeleda ja kes ei vingu mulle, kui raske tal on. itipoiss siinkohal on lihtsalt näide, sest mul ei tulnud paremat ametinimetust meelde.
posted by Lauriin @ 6:28 PM
2 Comments:
Minu arust on sellest blogist absoluutselt valesti aru saadud.
Kui ravijärjekorda või arsti palka vähendada 8-10%, siis selle võrra väiksem palk või samapalju pikem ravijärjekord ei saa põhjustada katastroofi. Järelikult pidi olema katastroof juba enne kärbet.
See, kas võrdne vähendamine kõigilt on õige ja millised peaks proportsioonid olema, ei oska kommenteerida.
Minu arust on ikka kuradima raske panna toimima süsteem, kus kõik saaks kiiresti arstile või kuidas kasvõi järjest vähenev töölkäijate elanikkond jõuaks järjest suurenevat pensionäride hulka üleval pidada.
Kas arenenud heaolu riikides on siis kõik teisiti või miks on teisiti?
Üht ma tean, et välismaa suured palgad tähendavad ka seda, et kõige, absoluutselt kõige eest maksad ise. Ise kogud omale pensioni, ise kogud lastele kooliraha. Alates lasteaiast kuni ülikooli lõpuni maksad ise laste koolitamised kinni. Ja need summad ei ole väikesed. Välismaal elevate eestlaste kogemusi kuulates saan mina aru, et juba ainuüksi see, kui patsient käib perearstil või oma rasedust jälgimas või traumapunktis, siis iga liigutus ja iga käik maksab, meie jaoks ulmelisi summasid. Ja väikest palka ei saa seal arstile juba sellepärast maksta, et ta jõuaks oma ulmelisi summasid nõudnud õpingud pärast kinni maksta. Aga mina saan aru, et patsiendi rahaline panus on ka väga oluliselt suurem kui meil, mis tal ravikindlustuseks ja visiitideks-protseduurideks-raviks välja käia tuleb.
Ei ole inimestel arusaam, et kõik arstid on kõrgelt tasustatud. Aga kui on väga palju inimesi, kes on täiesti töötud või puhta näljas, siis 10% kärbe ei tohiks mõjuda sellise surmaähvardusena, et mitte üheskoos halbu aegu üle elada. Kas see ei ole mitte paratamatu, et arstil ja arstil on vahe ja palgad on erinevad. Milline see õiglane palk ühele või teisele arstile on, see on juba pikem jutt.
Jutt ei käi ju sellest, et välismaal õppimine ja töötamine ei ole hea ja kasulik, vaid sellest, et kui me nüüd 10% palku kärbime, siis paneb viimne kui üks arst, kes veel siia jäänud on, ka siit minema. Vahe on ainult selles, et välismaal maksab tudeng ise oma õpingud kinni, meil maksab riik. Ja sellised juhtumid on täiesti olemas, kus välismaale kallisse ülikooli kraadiõppuriks läinuga sõlmitakse leping, et ta on kohustatud pärast lõpetamist teatud aastad meie riigi heaks töötama.
Minu meelest see nimetatud itipoiss ei vingunud mitte poole sõnagagi, et tal on raske töö.
Kui me aga tahame riigina areneda ja kõigi elatustaset tõsta, on lisaks headele arstidele maailma tasemel reaalteadlased ja insenerid väga ja vägagi olulised. Praegu on üliharuharv juhus, kui mat-infteaduskonnas mõni doktoritöö kaitstud saab. Mis on halvasti, ikka väga halvasti. Samas kui humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas seda pidevalt juhtub. Kui me ei taha, et meid valitseks idiootidest poliitikud, kes ei suuda analüütiliselt mõelda, siis tuleb pikemas perspektiivis mõelda ja üldpildile peale vaadata.
Kokkuvõttes: rahu, ainult rahu :)
Selles peitubki inimkonna võlu, et me oleme erinevad ja vaidlustes selgub tõde!
Kui valesti aru saadud, siis valesti. Aga kui tsiteerida, siis on lugu nii:
"Väga paljudel on sel aastal sissetulekud vähenenud. Kui arstil, kelle sissetulek peaks olema keskmisest kõrgem, palk 10-15% langeb: kas ta jääb siis nälga? Otseses mõttes: kas siis ongi kohe laenud maksmata ja söök ostmata??"
Vot sellele ma vastangi, et JAH! Ongi laenud maksmata. Ongi söök ostmata. Sest kui sa maakonnaarstina saad täiskoha eest palka brutona 10 000 ja selle eest pead maksma auto-kütuse-elukoha-ja muud, siis JAH, sealt 12% veel maha võttes, on tegelikult väga raske. Ja kuna ma tean inimesi, kes selle raha eest peavad veel ka pere üleval pidama, siis minus tõesti tekitab küsimust, et kas solidaarsus siinkohal ikkagi on vahva ja aus või mitte. Ja kas see palgakärbe kogu personalilt ikka oli mõistlik.
Ei usu, ei usu, et see nii on. Selle asemel, et vinguda, peaks tööd tegema ja kogu ülejäänud rahvaga sellest langusest välja tulema.
Ei, ma vingun, ma lihtsalt vingun, ma ei tee teragi tööd, nagu ka kõik teised arstid kogu Eestis. See, et elustamisbrigaad teeb tasuta valveid, see on muidugi kama, sest arstidel ei tohigi oma elu ju olla. See, et olemasolevad arstid teevad 2 öövalvet nädalas, et keegigi osakonnas oleks, see on ju ka lihtsalt vingumine. See töö, mida tehakse selleks, et mittetoimivat meditsiinisüsteemi veel käigus hoida, on tohutu. Aga ei ole midagi, arstide patriotism ju ei tohi kunagi lõppeda. Me ju õpimegi aastaid ainult vinguma.
Ärge rääkige, et arstiks õppimine võtab jube kaua aega: näidake mulle nt mõni tipptasemel IT spetsialist, kes on oma tipptaseme saavutanud vähem kui 9 aastaga?
Näidake mulle mõni arst, kes on oma õpingud 9 aastaga lõpetanud. Jah, lõpetanud. Tipptasemest on siin totter rääkida, erialase tipu saavutamine võtab aastakümneid. Ja teate, see on tegelikult PÄRIS pikk aeg.
Jah, ma olen praeguseks kurb. Ma ei kirjutanud seda sissekannet tegelikult algselt üldse mitte otseselt "itipoisi" blogi vastu. Tegelikult sattusin ma ühes perekooli foorumis vanemate teemade all just samasugusele arutelule ja sealt edasi ühele endise tuttava blogile. Sinu välja pakutud blogi avastasin muide alles hiljem. Aga põhipunktid, muidu, on samad.
Küll aga peatusin just nimelt pikemalt ravil ja uuringutel, selleks, et vastata teistele vastuseta küsimustele endise klassivenna blogis.
Jah, katastroof oli olemas juba tükk aega enne kärbet, tegelikult juba enne masu algust, sest meditsiini rahastamine oli juba enne seda nihkes tegelikkusest. Nii et ma ei saagi täpselt aru, kas sinu kommentaari esimene lõik on iroonia või siiras küsimus.
Ja seda, et kõik kiiresti arstile saaksid ja kõik suudaks kõiki pensionäre üleval peaksid, seda ma ei eeldagi. Küll aga eeldan ma seda, et kui vähihaige inimene on minu juurde jõudnud ja ta on haigekassas kindlustatud, siis ma saan teda ravida, selle asemel, et ta tagasi koju saata. Kas selle saavutamiseks tuleks suurendada patsiendi omavastutust, tõsta makse, osta sisse rohkem geneerilisi ravimeid, alandada ravimite juurdehindlust või suurendades riigipoolset toetust, see ei ole enam tegelikult minu koht mõelda. Küll aga on minu koht öelda, mis meie erialal praegu valesti on. Ja see, et ma pean inimesese koju surema saatma, see ON valesti. Ka kõikides heaoluriikides ei ole kõik hästi, jah, aga vähemalt võiks sinnapoole püüelda, mitte viimastki jalga süsteemilt alt ära lüüa.
Aga ma lõpetan sellega teema ja ei puutu seda enam.Igaühel oma teema, minu jaoks on see konkreetne teema lihtsalt natuke hell koht, sest neid "teadjaid" on viimasel ajal hirmus palju olnud. Aga sinna pole ilmselt midagi parata, temaatika lihtsalt on selline:)
Post a Comment
<< Home