Vene jahi eripära talveperioodil

Ma olen juba kunagi varasemal eluetapil märganud, et mina olen puuduv evolutsiooniline lüli pruunkaru ja homo sapiensi vahel. Minu organism on kohandunud nimelt talveuneks. Arvestades, et minu esivanemad on juba aastasadu siin masendavas parasvöötmekliimas elanud, tundub see lahendus evolutsiooniliselt täiesti loogiline. Kuidagi oli ju vaja kõik katkud ja näljahädad üle elada. Kui inimene magab, siis ta ei söö ja ei käi küla peal ringi kuskilt mingeid nakkusi endale korjamas. Seagripi mõttes oleks see ka täiesti adekvaatne kaitsemehhanism.
Ja kui ma magada ei saa, siis ma muutun tigedaks ja väsinuks ja ärritunuks, täpselt nagu karud. Minu normaalne unevajadus talveperioodil on vähemalt 12 tundi ööpäevas ja seda on kuradi raske teostada ausaltöelda.