Positiivsus tapab!

Jah, mind on tabanud positiivse meeleolu laine.
Ausalt öelda on see mulle endalegi veel üllatuseks, ma alles harjun. Kindlasti läheb see varsti üle, aga senikaua tahan ma vähemalt ühe blogipostituse ära teha, et natukene rõõmsama laine peale üle minna.

Minu positiivsusel on mitmeid põhjuseid. Esimene neist oli nädalavahetuseaegne Tallinna käik.
Mulle VÄGA meeldis Evita. Maarja on Maarja, oli täpselt selline, nagu ma ootasin, hea, mõne väga ilusa ereda hetkega, kus selgub, et tal siiski on võimu hääles ka jõudu nõudvate partiide laulmiseks.
Marko Matvere on lihtsalt minu lemmiknäitleja. Ja selletõttu minu poolt ei mingit kriitikat, ei oska ma ka öelda, et kas seda vaja oleks. Mina ei leidnud loomulikult midagi, mida kritiseerida.
Ja kolmandaks Vaiko Eplik. Ma oskan ainult kommenteerida, et mul on sügavalt kahju, et teda NII harva näha-kuulda saab. Ja et harva tehakse etendusi, milles on temale loodud rollid. Che oli üks neist. Juba ainult tema pärast olen ma nõus seda muusikali uuesti vaatama minema.

Minu positiivsuse teine põhjus on mu Tallinna tudengid, kes osutusid üllatavalt toredateks. Mul oli väga vahva 8 tundi.

Minu positiivsuse kolmas põhjus on Jaak, kes premeeris mind sümboolse summa eest 100 raamatuga. Mis seisavad hetkel pliidi peal kastides, sest ma ei ole veel jõudnud neid lahti pakkida, küll aga heitsin ma neile eile kiire pilgu peale. Ja ma olen rahul. Väga rahul. Pakkimiseni aga ei jõua ma niipea, sest enne peab mu kallis kaasa mulle uue riiui valmis tegema.

Ja minu positiivsuse viimane põhjus on minu kallis kaasa, kes minu äraolekul on jõudnud kõik ära koristada ja lapsega vahvleid küpsetada. Ja kes teadmata päritoluga altruismipuhangus lapse ka ise hommikul lasteaeda viis, et mina saaks natuke kauem kodus molutada. Mille eest ma olen sügavalt tänulik.

Elu on ilus.

Kindlasti läheb see tunne varsti üle, aga seni kuni see kestab, kavatsen ma seda nautida.