Tagasi tsivilisatsiooni rüppe

Et siis suvepuhkuselt tagasi ja uue hooga edasi.
Kuues kursus ei ole tegelt mingi meelakkumine.
Seetõttu jäi naiskoor antud hetkel pooleli. Mingil hetkel vaatan uuesti seda asja.

Hullem on see et lõpukursus on tekitanud suure sisemise ebakindluse, mida Kadri kurdab juba mitu aastat, aga millest mina siiani aru ei saanud. Nimelt - ma ei tea, mis must edasi saab.
Arst, selleni ma olen jõudnud. Eriala valik, laias laastus, on selletõttu õige. Aga spetsialiseerumine tekitab praegu paanikat. Minu kunagine suur soov õppida pediaatriks läks aia taha, sest eesti riik suretas pediaatrid välja ja nõudlus nende järele on pehmelt öeldes kesine. Minu hiljutine suur soov õppida hematoloogiks läheb järjest rohkem selle nahka, et Eestis on kaks kohta, kus hematoloogina töötada. Tallinn ja Tartu. Minu ainukeseks variandiks on seega SA TÜK. Ja kui nemad parajasti rohkem töötajaid ei taha, siis olengi ma oma 10 aasta pikkuse õppega perseli mudas ja ilma erialase tööta. Mis on ka suhteliselt kurb väljavaade. Järelejäävate erialade valik on nutusene. Oleks ilmselt pidanud ikkagi torulukksepaks õppima.

Ahjaa...tegime Kadriga suvel tööd ka. Asendasime Elva perearsti. Iseenesest oli väga tore ja ääretult huvitav, aga samas andis see ääretult selge ettekujutuse, kui lollid me ikkagi peale 5 aastat kestnud õpinguid veel oleme. Mingit enesekindlust see küll ei sisendanud. Vähemalt pooled patsiendid olid sellised, kelle puhul ma praegugi tagantjärele kindel ei ole, kas ma ikka tegin õigesti. Murettekitav.

Kadist ei ole praegu ühtegi head pilti käepärast, mida siia lisada. Kui mingil hetkel õiged pildid üles leian, eks siis lisan.

Ja nüüd õppima. Kohutav.