Hakkame.....laulma? Nääh....

Kuu aega mõtteid koguda -ja tulemus on null. Kogumise asemele on tekkinud tühimik, millest enamuse täidab geneetika, vähese ülejääva osa silmahaigused. Jah, koolivaheaeg on läbi. Kahjuks.

Silmahaigused mulle iseenesest meeldivad (praksi, mitte haigustena). Aegajalt tekib isegi tunne, et ma saan aru sellelst materjalist. Geneetika puhul ei tekkind sellist eksiarvamust mitte korrakski. Ja tulemus on nüüd käes. Õppimiseks kulutatud tundide arv umbes 30, selgeks saadud materjali hulk umbes 2%. Sellise tempoga saan ma eksami tehtud kunagi suve lõpus.

Aga noh, kuna mu mehest saab suur ja kuulus teletäht, siis miks ma üldse pingutan. Võiks ju rahulikult oma omandatud keskharidusega mehe kaela peal edasi elada ja mitte vaeva näha. Millegipärast ei tundu see variant siiski üldse ahvatlev.

Kadi kasvab, õpib, edeneb...iseasi, et kas just paremuse poole. Iseloomu sel marakratil jätkub. Vähemalt on magamine jälle enam-vähem tagasi tulnud. Mingi periood oli ikka väga nutune. Mida ta siis veel teha oskab....peitust mängida, kulli mängida, väga lihtsaid puslesid kokku panna, kaisuloomi kallistada, issile pugeda kui vaja on, arvutit käkkida, telefoni helinaid mängima panna, telekat puldist muuta, hambaid pesta, ise tassist juua, annannannannanna tänitada...jne. Igav meil just ei ole.

Jõulukingiks saadud peaehe ja võlukepike on populaarsed siiani.