Jutuajamised

Et siis.....mida kõike saab hiljem blogist järgi kontrollida:
1) millal millised hambad tulid
2) millal esimesed toe najal ja ilma toeta sammud olid
3) millal mida tehtud sai
jnejne....sest häbi tunnistada, aga Kadi beebiraamatu olen ma kuhugile nii kindlasse kohta ära pannud, et enam üles ei leia.

Igatahes Kadi nüüd kõnnib täiesti iseseisvalt juba tükk aega, kuigi põnevam on ikka kellelgil käest kinni võtta ja endaga kaasa vedada. Kui teine tulla ei taha, siis täiest kõrist kisama kukkuda. Ja häält sel jonnipunnil jätkub. Kohe näha, kelle laps. Hääle puudumise osas meil muret ei ole.
Täna maalisime esimest korda. Näpuvärvidega. Kadile tegi asi palju nalja, lõpuks ometi sai ta mäkerdada nii palju, kui süda lustis, ilma, et keegi paanikasse oleks sattunud. Kuna ettenägelik emme ostis kaubamajast lisaks värvidele ja joonistusblokile ka kilest kunstnikupõlle, olid suurimateks värvi käes kannatajateks emme ise, põrand ja vähesel määral ka selleks otstarbeks lapse ette asetatud paber. Aga pole viga, natuke läks ikka pihta ka. Väikese lapse asi.
Pliiatsid olid ka suhteliselt populaarsed, kuigi nende puhul oli närimine raudselt olulisem, kui joonistamine.

Sõnu ei ole juurde tulnud. Juttu ajab nii, nagu tuju on. Väga suur jutupaunik ta just ei ole, mõnikord natukene seletab midagi, aga harva. Ju ei ole siis midagi väga tähtsat veel vaja öelda.

Rinnast võõrutamine on siis selleks korraks läbitud etapp, juba peaaegu kuu aega tagasi. Minu suureks üllatuseks ei järgnenudki sellele mitmepäevast skandaali, paanikat, jonnituure või nutuhooge. Fakt võeti teadmiseks, esimesel ööl jonnis natuke, teisel ööl magas juba peaaegu et hästi ja kolmandal ööl pold endam häda midagi. Selles mõttes hästi.

Praegu on aga mingi kummalinse periood. Teist päeva on laps nutune, joril, tige, jonnib ja teeb pahandusi. Magamajäämine, mis varem võttis loetud minuteid, on muutunud Kolgataks. Eile päeval ei maganud ta üldse. Õhtul jäi magama, põõnas pool tunnikest ja siis jonnis kolm tundi. Hommikul pool 8 äratus ja samas vaimus edasi. Päeval suure surmaga magama, pool tundi magas, äratus. Näis, mis tänane öö toob. Magama jäi isegi et...peaaegu. Kuigi pool tundi on võrreldes varasemate rekordaegadega (3 minutit) ikka tapvalt pikk aeg.

Mis siis veel? Loeme raamatuid, laome torne..ahjaa, üks uus oskus on veel. Kui mõni aeg tagasi oli suurimaks lõbustuse viisiks see, kui sai kuskilt asju alla/välja/maha sikutada, siis praeguseks oskab ta neid ka tagasi panna. Riiete kotist välja ja kotti tagasi toppimisega on võimalik aega väga pikalt sisustada. Armas on iseenesest vaadata, kuidas laps suundub tahatuppa, tõmbab kogu oma riiete riiuli sisu põrandale, ohkab. istub maha ja hakkab asju tagasi toppima. Heldimusega kohe kaesin seda nalja ukse pealt. Ega see kaua ei kesta.

Aga tulge meile külla, siis näete ise. Päkapikud meil muide juba käivad.