Sünnitajatest!

Käisin täna naistekliinikus vastset emmet õnnitlemas. Tuli juttu ka sellest, et kuidas siis sünnitus läks - nagu ikka. Tema on üks neist, kes annab oma panuse tüsistusete statistikasse.
Sünnitus iseenesest läks ilusti. Suhteliselt valuvaba, esimese sünnituse kohta kiire. Laps ka võrdlemisi pisike - vaid 3200g. Kukalseisu tagumine teisend (oli see vist õige termin) - s.o. siis õiges asendis ja väga heas seisus.
Tibu sündis Apgaritega 8-10, st, et ma täpset numbrit ei tea, aga igatahes normis. Küll aga tekkis probleeme emaga. Peale platsenta irdumist tekkis emakast profuusne verejooks. Emal tekkis kiire teadvusekadu, sai haiglatingimustes 3 d erütrotsüütide massi ehk siis vereülekannet suhteliselt suures koguses ja loomulikult suures doosis ravimeid verejooksu sulgemiseks + mehhaniline emaka kompressioon. Haiglatingimustes möödus kõik hästi, emme ja laps tunnevad ennast suurepäraselt ja saavad tõenäoliselt homme koju
Aga siit mõte, mida ma olen oma peas kandnud siis eile hommikust saadik: kust tulevad kodusünnitajad?
Kui see noor naine oleks otsustanud kodus sünnitada, oleks ta praeguseks surnud. Ja see ei ole spekulatiivne. Tal oli täiesti normipärane sünnitus, kõik kulges ladusalt, mitte miski ei ennustanud komplikatsioonide teket. Tal ei ole hüübimishäireid või emaka anomaaliat. Ei midagi, mis annaks taolisele verejooksule alust. Aga niivõrd profuusne verejooks, mis annab sekunditega teadusekaotuse ja nõuab esimeste minutite jooksul kolme doosi verd, ei ole kodutingimustes üleelatav. Tekib kiire südameseiskus ja südant ei ole võimalik uuesti käivitada, sest verekaotus on liiga suur ja vereringe vedelikumaht liiga väike. Südame seiskumise järel aga ei ole ülekandel enam mõtet, sest vereringe ju enam ei tööta, st lisavedelik ei liigu ringesse. Kodusünnitusel ämmaemandal ei ole kindlasti verd kotis kaasas. Ja kiirabil jääb sellisel hetkel ainult surmatunnistus väljastada.

Tean mitut kodusünnituse pooldajat ja naisi, kes on kodus sünnitanud. Valdavalt intelligentsed noored targad naised. Kust siis tuleb see teadmine, et minuga nii ei lähe, minuga on kõik korras, minuga midagi ei juhtu. Kas see on rumalus? Või kaalutletud kasu-kahju suhe, kus kodusünnitamise kasu kaalub võimalikud probleemid üles?

Vastust ilmselt...teab vaid tuul. Mina tean ainult seda, et ka väga suurte summade eest ma MITTE KUNAGI ei oleks nõus kodus sünnitama. Ma oskan ainult kiita oma sünnituse juures viibinud personali ja sealseid tingimusi. Ma tean, et kodusünnitamisel on teatud eelised, aga panna oma ja lapse elu sellepärast kaalule? Mina seda enda südametunnistusele ei võta.

Siinkohal märkus: eelnev jutt ei ole mõeldud ühegi kodusünnitaja halvustamiseks või mahategemiseks. Kirjas on vaid minu enda isiklikud arusaamad antud teemast. Ja viimane kogemus lihtsalt kutsus kirjutama....