Turistid!

Et siis vaatasin mina hommikul kella, tore-tore, arsti juurde minekuni veel tunnike aega - selge. Käiks Hernes ja ostaks saiakesi - seal on hommikuti hästi head saiakesed müügil. Aga kõik minu plaanid lõi segi meie hoovis ekslev Iisraeli turist, kes oma ületamatu optimismiga mindki nakatas, mistõttu minust sai 45-ks minutiks tema giid Supilinnas.
Aga tüüp iseenesest oli hämmastav. Suur seljakott ja fotokas - ja sinna juurde tekst:"fascinating, superb, beautiful" etc. Ta pildistas minu meelest kõike - ahhetades peaaegu iga maja juures. Millised värvid, milline hoone ....shallalaa. Mina vaatasin kõrvalt ja irvitasin. Sest kuigi Supilinn on minugi meelest põnev ja huvitav maailm, siis ilus ei ole küll omadussõna, mida selle kohta kasutada. Igatahes avastasin ma mingi hetk, et mul on juba paaniliselt kiire, juhatasin ta omakäeliselt Lepiku tänavat avastama ja sealt edasi Toomemäele ja lasin jalga. Sain kingituseks Iisraeli käsitöömeistri tehtud vasest taldriku, palju häid soove ja Emi - ehk Emmanueli aadressi, juhuks kui peaksin talle Iisraeli külla sattuma. Muide - tegu on suure Eesti fänniga - esimest korda käis ta siin kunagi 1989 aastal, teab hästi Eesti ajalugu ja praegust seisu ja on meie maast ja inimestest vaimustatud. Hämmastav.

Ja siis läksin arsti juurde, sain teada, et minu pühapäevast saati kestev seljavalu on tegelikult sünnitusvalu, lihtsalt millegipärast läheb mõnel naisel valude algusest sünnituseni üsna kaua aega, tulge järgmine nädal tagasi. Aga sinnamaani? Käin ja valutan? Oh seda õnne ja rõõmu. Seega olin tagasitulles tige ja väsinud ja morn - kõigele lisaks läks mul seal veel peaaegu poolteist tundi, sellejaoks et saada teada, et: "kõik on korras, tulge järgmine nädal tagasi". Alatu.

Ja nüüd ma siis valutan. Ja lähen järgmine nädal tagasi, kui enne seda sünnitama ei hakka.