...in the Hundred Acre Wood....

See on meie viimase aja elu pidevalt saatev taustamuusika. Puhhi-hullus ei ole üle läinud. Kui üldse midagi, siis on see ainult süvenenud. Ja kuna laps on praegu haige, siis saab ta natuke rohkem oma filme vaadata kui tavaliselt. Ma tunnen, kuidas ma hakkan peast puhhistuma. Aga Kadi on õnnelik.
Vähemalt on neil filmidel ilus muusika. A kuna Kadi vaatab ingliskeelseid versioone (eestikeelset ei ole DVDl), siis oli vahepeal perioon, kui ta mulle mom ütles. Ja kui ta omaette laulab, siis laulab ka "Lumpy...lumpy.." Kakskeelne laps. Ei tea, kas ta aru ka saab, et need on kaks erinevat keelt?

Õppima ei ole siiani viitsinud hakata. Tegelikult materjali, mida lugeda, oleks rohkem kui piisavalt. Aga pealehakkamist ei ole. Mõnes mõttes on see masendav. Juunikuu tundub praegu ka nii kohutavalt kaugel olevat. Kuigi tegelikult on ju juba veebruar kohe käes.

Midagi tahtsin veel kirjutada, aga ei mäleta. Vanainimese asi.