Kurbus lööb üle pea kokku

"Täna varahommikul teatati tulekahjust Põlvamaal tühjana seisvas Ahja mõisahoones, mis põles lausleekides, praeguseks on hoonest üleval vaid seinad, päästjad on lahkunud." - postimees.ee

See maja oli suur osa minu lapsepõlvest. Palju ilusaid, põnevaid ja eelkõige ammuseid mälestusi on sellega seotud. Minu esimene koolipäev möödus selles majas -sest mina läksin kooli siis, kui mõisahoones töötas veel osa koolimajast. Mäletan, kuidas klassi akendest paistis mõisa ees olev järv. Ja seda, kuidas meis kõigis tekitas suurt põnevust ja huvi magamaminek nii võõras ja naljakas majas. Mäletate - see oli see aeg, kui kuueaastased kooli läksid ja päeval magama pidid. Laed olid seal kummaliselt kõrged, kivist trepid libedad ja ohtlikud, aga käsipuid mööda oli hirmpõnev alla sõita.

See maja oli just selline nagu üks õige loss pisikese lapse jaoks olema pidi. Suur fuajee eeskoja ja kõrgete ustega. Lai keeruga trepp, mida mööda peokleidis alla tulla. Palju pisikesi ja pimedaid soppe, trepialuseid ja peidikuid, kuhu ennast ära peita ja teisi ehmatada. Puitlaed ja põrandad. kõrged-kõrged aknad ja laiad aknalauad, kuhu sai peale ronida ja ennast kardina taha ära peita. Suured sambad, millele oletatavasti toetus kogu teine korrus. Ja katusealune, kus loomulikult kummitas.

Minu jaoks uue ja suurema tähenduse omandas see maja aga siis, kui meil endal ei olnud tulekahju järgselt enam klaverit. Minul aga oli muusikakooli jaoks harjutada vaja. Kooli muusikaklass asus sellel ajal aga justnimelt mõisahoones. Otsauksest sisse, mööd koridori suurde fuajeesse, suurtest ustest läbi, mööda koridori maja lõppu, trepist üles teisele korrusele ja paremat kätt teine ruum. Direktori tütreks olemine andis sellel hetkel teatava kaheldava väärtusega eelise maja võtmete näol. Ja nii ma seal õhtuti pimedas harjutasin - suures ja tühjas majas, mis iga klahvivajutuse peale vastu kajas.

Kummitusi ma seal näinud siiski ei ole, küll aga kuulnud. Ei tea ma senini, keda või mida ma seal kuulsin aga ka uurima ei ole hakanud. Pahatahlik see maja ei olnud. Võibolla lihtsalt pisut üksildane. Vana ta ju oli, jumal ise teab, mida kõike seal aastasadade jooksul sündis. Seda räägib ajalugu küll, et mõisa ehitamise ajal noor neitsi seina sisse müüriti. Pidada majale õnne ja jõukust tooma. Täpsemalt ma seda siiski ei tea ja ise teda seal näinud ei ole. Eks linnalegende peab ju ikka olema.

Meie peres on see tulekahjuteema üldse natukene kummaline. Mina olen seotud olnud viie tulekahjuga, mõisahoone nüüd siis kuues. Neist kolmest olen ise välja kõndinud, mõnest kergemalt, mõnest raskemalt. Ei ole mulle tulesurma ilmselt siiski määratud. Oma maja põlengust jäi mulle kaks tekki ja jänesega kaelakott. Koolimajadest olen siiski kogu oma maise varaga välja kõndinud - ning nii Ahjal kui HTGs hiljem koristamas ja abistamas käinud. Mõisa varemete kõrvale saan ilmselt ainult hiljem ohkama minna.

Uudiseid vaadates igal juhul nutsin. Raske on vaadata millegi nii lõplikku hävimist. Mis taastamisest seal saab enam rääkida. Kui ta ka korda tehakse, on tegu ikkagi tegelikult uusehitisega. Mis vana maja hingest või õhustikust saab seal enam juttu olla.

Jah, tegelikult ma olengi püromaan. Mu tädi kinkis mulle arstiteaduskonda astumise puhul kaelakee ja selle juurde kaardi, kus on kirjas: "Vaata, et sa biomeedikumi maha ei põleta."