Psühhiaatria

Kool on asunud hävitama minu viimaseid olemasolevaid ajurakke - nimelt ähvardab kahe nädala pärast eksamiga. Praegu veel aega on, aga küsige 1o päeva pärast uuesti, et kas ma olen ikka juba õppima hakanud. Ja ei saa öelda, et materjali jällegi vähe oleks.
Aga muidu...ikka natuke masendav on see aine. Kuidas suhelda inimesega, kes on haiglas sellepärast, et ka tema viimane, järjekorras viies suitsiidikatse ebaõnnestus. Ja seda selle pärast et tema algkooliealine laps juhtus varem koju tulema ja kutsus abi. Või mida rääkida väikese poisiga, kes ei suuda minutitki paigal püsida, kes tegeleb korraga vähemalt seitsme asjaga ja muuhulgas räägib seda, kuidas tema naabri-Anneliga seksis? Poiss on muide teises klassis, või see tähendab, et oleks. Momendil ta koolis ei käi. Kuidas seletada inimesele, et tema 22 aastasel cum laude juura lõpetanud tütrel on skisofreenia, ja et põhimõtteliselt võib ta ühiskonnast maha kanda? Kuidas öelda lapsevanemale, et teie lapsel on raske arenguline mahajäämus? Ja kuidas sundida ise ennast päevast päeva nende inimestega tegelema, neid aitama ja neid ravima? Ja kuidas kõige selle keskel ise mitte hulluks minna?
Psühholoogid ärgu tulgu üldse hüppama. Ma saan aru, et ka neid on vaja ja nad tegelevad paljude probleemidega, aga sellised probleemid nendeni siiski ei jõua. Inimene, kes jõuab psühholoogi juurde, on reeglina ikkagi oma eluga hakkama saav, teda on võimalik aidata ja temaga on lootust. Psühhiaater, eriti lastepsühhiaater, on siiski natuke teine teema.

Mis veel...Kadi ei taha magada. Magama jääb ilusasti, aga ärkab iga tunni aja tagant ja joriseb. Sellised ööd ei ole eriti toredad. Loodetavasti on tegu jällegi mingi arengulise faasiga, mis kohe-kohe üle läheb.

Järgmine nädal läheme arsti juurde, siis saame ka täpsemad kaalud-pikkused. Praegu võin öelda seda, et tal on kindlasti kuus, oletatavasti seitse hammast. Ma ei topi oma sõrmi talle suhu enam, et järgi katsuda. Viimane kord sain ma oma sõrme ainult suure hädaga tagasi.

Viimase aja tulevikulootuseks on kõndimine. Toe najal läheb juba ammu ilusasti, nüüd on vähehaaval ka iseseisvalt, ilma toeta seisma hakanud. Loodetavasti tulevad varsti ka esimesed sammud.

Sõnavaras on emme, aitäh ja mäm-mäm. Neist esimene kõlab emmemm, teine tähh või attähh ja kolmas nii nagu kirjutatakse. Tähendab see siis vastavalt tujule sööki või jooki. Mingi ssss tuleb ka vahepeal suust, aga ma ei ole päris kindel, kas see just issit tähendab. Ilus ju oleks.

Uued pildid järgmine kord.