tallinn

Et siis elu Tallinnas.
Kolm nädalat nõmedat suurlinna. Ei ole midagi teha, mulle ei meeldi Tallinn. Linnana. Mulle ei meeldi, et ma ei saa jala tööle minna, mulle ei meeldi, et ma ei tea peast kõiki linnaliine, mulle ei meeldi söögikohtade hinnad ja kõige tipuks ei meeldi mulle Mustamäe haigla kole vana maja. Maarjamõisa uuest kompleksist tulles on see kontrast lausa füüsiliselt vastik.

Aga - mulle meedib osakond. Mulle meeldib mu juhendaja, kes on väga tore ja arusaaja. Mulle meeldib sealne seltskond. Mulle meeldivad ka patsiendid, kes on lahkelt nõus tudengiga suhtlema ja laskma ennast katsuda ja väntsutada. Erinevalt Tartu haigetest, kes on nõus ka salaja palatist jalga laskma, kui tudengeid näevad. Ma olen veendunud, et kolm nädalat Tartus Sisekliiniku gastroenteroloogia osakonnas oleks olnud liig, mis liig. Ja mul on siiralt hea meel, et ma selle jama kaelast ära sain.

Muudest teemadest - leidsin endale maja. Ideaalse. Tal on ainult üks pisikene viga nimega asukoht. 57 km ei ole normaalne maa iga hommik kooli/tööle minna. Ehk siis see maja asub kuskil Põltsamaa kandis. Läks jälle vähe nihu selle asjaga.

Kadi apdeit: ei oska praegu midagi oluliselt paikapanevat öelda. Kasvab ja jutustab. On kasvanud juba suhteliselt osavaks manipulaatoriks. Eriti hästi on terroriseeritavad vanavanemad. Kahjuks on kohale jõudnud ka jonniperiood - ehk siis, kui ta midagi ei saa, siis hakkab nutma. Kõvasti ja lahinal. Krokodillipisaratega. Loodetavasti läheb see periood varsti ka üle.
Aga vähemalt tundub et magamaminek on käpas. Igaõhtune jutt ja jääb iseseisvalt magama. Kusjuures kiiresti. Täna küsis kell 20.14 juba ise, et:" Lähme tuttu". Mis sai minul selle vastu olla. Kui ta nüüd veel ise süüa ka tegema õpiks.

Kõik, praeguseks.