Epideemia...

Nakkushaigus nimega rasedus strikes again. Mitte küll just momendil, aga pole lihtsalt olnud varem aega sel teemal sõna võtta.

Ehk siis...kõik on jälle titeootel. Ja kui ma ütlen kõik, siis ei pea ma selle all silmas mitte kogu ühiskonda ja mitte ka iseennast. Lihtsalt suur osa tutvusringkonnast kasvatab jälle ümbermõõtu.
Mõnes mõttes teeb kadedaks. Oli selline põnev ja eufooriline ja pisut napakas aeg. Ega ilmaasjata öelda, et naised lähevad ka peast rasedaks. Enamusega see mingites piirides juhtub, kellel vähem, kellel rohkem. Aga oli ka ärev aeg ja murelik aeg ja närvesööv aeg. Kas kõik on ikka korras, kas kõik läheb ikka hästi, kas kõik on ikka olemas jnejnejne..... Võimalik, et mida laps edasi, seda kergemaks see muutub. A võibolla ka mitte.

Millest ma aga karvavõrdki puudust ei tunne, on 24/7 kostev süda-paha-olek ja D korv rinnapartii. Selg jääb minumeelest juba sellest valusaks, mitte ainult rasedusest.

Ma siiralt imetlen neid naisi, kes üsna lähestikku oma lapsed saavad. Kadi on praegu 2a 3 kuud vana ja ma tunnen, et ma kuidagi ei jaksaks ühe pudinaga veel tegeleda või arvestada. Tahaks vahepeal natuke puhata. Tahaks oma kõrghariduse kätte saada. Tahaks Kadi lasteaeda ära saada. Tahaks natukene rändamas käia. Kadi on juba nii suur, et temaga annab hulkuda. Titaga kuskil käimine sõltub minu meelest ikkagi suurel määral titest. Minul pole selleks kunagi kannatust olnud. Pigem istun rahulikult kodus.

Ahjaa...see ka veel, et....:
Vabandan kõigi sõprade ees, kellega mul ei ole olnud aega tegeleda. Lihtsalt on väga kiire periood. Ma luban ennast parandada hiljemalt järgmiseks aastatuhandeks.