lapsevanema õnnelik elu

Et siis pikem jutt teemal lapsevanemlikkus - kuigi jutu pikkus sõltub sellest, kui kaua Kadi veel magada mõtleb.
Tegelikult on lapsevanem olla ju tore. Naeratav pisike näoke süles, viis väikest sõrme ümber näpu - ilus, eks. Ja siis tuleb tegelikkus ja lajatab haamriga pähe. Sest magada ei saa, süüa ei saa, koristada ei saa, lugeda ei saa - saad ainult süüa anda, mähkmeid vahetada ja laps süles mööda korterit ringi jalutada, sest igal muul juhul järgneb sellele skandaal. Magada ei saa ka siis, kui laps magab, sest see pisike nohune laps keeldub magamast mingit muud moodi kui võimalikult emme kaisus. Ja kui ma olen ennast suutnud ümber lapse kringliks keerata, siis liigutada enam ei tohi, muidu ärkab laps üles ning ringkäik - laps sülle, voodist välja, jalutama, laps magama, voodisse tagasi - hakkab jälle otsast peale. Tänane hommik oli viimase kurat teab kui mitme aasta jooksul esimene, kus ma ei kuulnud äratust - või vähemalt ei mäleta, et ma ta kinni oleksin vajutanud. Seetõttu magas Ingmar täna sisse.
Aga põhimõtteliselt on ju tore.

Ja pikem jutt siinkohal lõpeb, sest Kadi ärkas. Umbes niikaua, see on siis kuskil 10 minutit, ta omapäi magama jättes magabki.