Iga-aastane blogipuhkus

Ma ei mäleta, et ma ka möödunud suvel oleksin blogi just väga suurelt täitnud. Laiskus on muidugi nii suur, et ega ma ei viitsi arhiivist järgi ka vaadata. Aga kui nüüd kuidagi jälle asju kokku võtma hakata, siis tuleks vist otsast alata.

Ma astusin doktorantuuri.
Ei, see ei tähenda, et ma residentuuri pooleli jätaksin. Neid kahte annab vähemalt teoreetiliselt ka paralleelselt teha. Praktikas on see siis varsti näha.
Ma tegelikult ei ole jätkuvalt veendunud, et mul selle jaoks aega on, aga ma vähemalt proovin. Sest kui ei proovi, siis ei saagi teada. Kusagil kuklas kummitab küll tunne, et ehk sai teema siiski liiga auahne valitud (Katri, sa mõistad mind), aga kui ma läbi kukun, siis vähemalt suurelt:D. Eesti ei ole lihtsalt antud hetkel see koht, kus väga spetsiifiliste keskkonnateemade rahastamine väga suur oleks.

Nii, mis veel. Kolisime. Maale.
Maja on..... suur. Ja lõpuni veel avastamata. Rääkimata kõrvalhoonest, mis on oluliselt suurem ja veel rohkem avastamata. Auahned plaanid tulevikuks hõlmavad baari, basseini, ööklubi, kardirada ja spordisaali, mõne aja pärast ilmselt ka raketibaasi. Maja suurust ilmselt näitab muuhulgas fakt, et meie käes olevate vanade projektide peale on teisele korrusele mineva trepi ümber avatud planeering, läbi kahe korruse. Aga lisaks sellele on suudetud teisele korrusele veel VABALT ära mahutada 5 tuba. Kusjuures me täiesti tõsimeeli mõtlesime ühe toa asemele kahe tegemisest, sest see tuba on muidu lihtsalt liiga suur magamistoaks. Aga millal iganes me selle teise korruse väljaehitamiseni muidugi jõuame, esialgu on veel esimenegi korrus lõpetamata.

Laps kasvab. Terroriseerib kasse, kes teda vastu terroriseerivad. Kõik on õnnelikud.

Edaspidi üritan jällegi tihedamini märkmeid teha. Kui muud põhjust pole, siis tagantjärele on endalgi hea meenutada.