Katsikulised

Et unustasin siis kirjutada.
Vahepeal käisid katsikulised - naiskoori tüdrukud. Mae koos Roosiga (7 kuud vana) ja Riste Mirteliga, kes on 3 päeva Kadist noorem. Lisaks veel mitu-mitu lastetut tibi. Oli korralik laste-naiste kontsentratsioon.
A kui seltskonnas on 3 tillukest last ja kari naisi, siis millegipärast vähemalt naiskoori puhul läheb jutt varsti raseduse-sünnituse peale. No ja me kolm emmet siis ei säästnud värve. Kõik, mis aga sünnitusest paha rääkida saab, kõik me kolme peale ka ära rääkisime. Huvitav, kas keegi naiskoori omadest üldse veel mõnda aega emaks saada kavatseb?
Tegelikult lohutasime me, et tavaliselt läheb sünnitus nii, nagu emal-tädil-vanaemal-õdedel. Et kui kõik su suguvõsa on oma lapsed 3 tunniga kätte saanud, siis ei lähe sinul ka ilmselt kauem. Ja et kui kõigil on läinud 26 tundi ja rohkem, siis mine parem heaga hulluks.
Mõni päev hiljem tulid Kadri ja Inx külla. Mõlemad olid kodus emade käest uurinud, et kuidas siis sünnitused ikkagi ja nii ja naa. Huvitav, mida need emad kodus mõelda võivad? Eriti peale jõule, kui kilokesi söömisest lisandunud on ja püksid enam hästi jalga ei mahu:D
Igatahes - naiskoorile teadmiseks - ega see nüüd nii kole ka ei ole. Tähendab, on küll, aga selle unustab pärast ära. Ja laps on igaljuhul kõike seda väärt.
Aga järgmine kord nõuan epiduraalanesteesiast. Minge kõik loomuliku sünnituse pooldajad puu otsa.

Hetk rahu ja vaikust

Kadi magab, tagatoas hällis. Häll on lapse silmis ootamatult populaarne - reeglina ei tule sellest mingit kriginat, kui ta hälli panna ja magama jääb ta selle kiigutamise peale ka peaaegu alati. Varem või hiljem, kuidas juhtub. Mina saan paremini magada, sest keegi ei togi mind külje all, Kadi saab paremini magada, sest ta saab laiutada palju tahab ja Ingmar saab paremini magada, sest tal on oluliselt rohkem ruumi voodis. Ja kõik on õnnelikud.
Lina on ka osutunud ootamatult populaarseks. Kõik linna peal käimised ja poodides hulkumised saab sellega tehtud, minu lai mantel mahub ilusasti üle lapse kinni ka, nii et külm meil ei hakka. Vanker on siiamaani maal vanavanemate juures, kus sellega hea jalutada on - ja ausalt öelda ei tunne ma sellest praegu puudust ka. Kuigi ma kujutan ette, et pikk lina on isiiski parem, sest rõngaslinaga kipub selg ikkagi ära väsima.
Aaa...ja arsti juures käisime ka. Pisike elevant on suure hoolega juurde võtnud ja hoolega kasvanud - kaal 4550 g, pikkus 54 cm. Arusaadav, miks esimesed riided enam selga ei mahu.

Nädalavahetuse veetsime Elvas, Kadi käis esimest korda ka issi teist kodu, aka garaazi üle kaemas. Kiikas natuke aega ja siis pistis kisama. Lapse kaitseks võin öelda, et tal oli lihtsalt kõht tühi.

Kiirustades

Et siis eriti muuks aega praegu ei olegi, kui üks ilus pilt siia riputada. Või kaks.

Ikka haige

Nohu ei ole ikka veel üle läinud. Pisut parem ehk on olla lapsel - niiväga enam ei nohise ja lepib pisut ka omaette olemisega. Täna tuleb külla Kadi perearst, kes ta üle vaatab ja loodetavasti head nõu annab.
Täna jõudis kohale ka minu tellitud rõngaslina. Esimene tiir ka korteris sellega ära tehtud. Kas viga on minus või lapses - ei tea, see hälliasend ei istunud talle igatahes üldse mitte, kuigi ta oli üsna unine ja jäi kõhu peal kohe magama. Aga see istuv asend oli oluliselt populaarsem - piiga põõnas peaaegu poolteist tundi ja magas diivani peal veel edasigi.
Aga nüüd ärkas. Ja nõuab süüa. Kaon.

lapsevanema õnnelik elu

Et siis pikem jutt teemal lapsevanemlikkus - kuigi jutu pikkus sõltub sellest, kui kaua Kadi veel magada mõtleb.
Tegelikult on lapsevanem olla ju tore. Naeratav pisike näoke süles, viis väikest sõrme ümber näpu - ilus, eks. Ja siis tuleb tegelikkus ja lajatab haamriga pähe. Sest magada ei saa, süüa ei saa, koristada ei saa, lugeda ei saa - saad ainult süüa anda, mähkmeid vahetada ja laps süles mööda korterit ringi jalutada, sest igal muul juhul järgneb sellele skandaal. Magada ei saa ka siis, kui laps magab, sest see pisike nohune laps keeldub magamast mingit muud moodi kui võimalikult emme kaisus. Ja kui ma olen ennast suutnud ümber lapse kringliks keerata, siis liigutada enam ei tohi, muidu ärkab laps üles ning ringkäik - laps sülle, voodist välja, jalutama, laps magama, voodisse tagasi - hakkab jälle otsast peale. Tänane hommik oli viimase kurat teab kui mitme aasta jooksul esimene, kus ma ei kuulnud äratust - või vähemalt ei mäleta, et ma ta kinni oleksin vajutanud. Seetõttu magas Ingmar täna sisse.
Aga põhimõtteliselt on ju tore.

Ja pikem jutt siinkohal lõpeb, sest Kadi ärkas. Umbes niikaua, see on siis kuskil 10 minutit, ta omapäi magama jättes magabki.

Et siis jah...

Vahepeal on siis juhtunud see, et meie pisitütreke on juba 3 nädalat vana ja muidu tubli tütarlaps, Kadi nimeks. Antud hetkel magab. Öösel ei maganud, sest nohu on nii suur, et tahab vägisi ära lämmatada ja no mis unest siis saab juttu olla. Praegu on seis natukene parem, laps saab isegi nina kaudu hingata.
Aga üldisi andmeid - oli sündides 48 cm pikk ja 3190 g raske. Praeguseks on tublisti kosunud, loodetavasti on kaal nüüdseks juba sinna 4 kilo kanti. Täpselt ei tea, sest viimasel ajal kaalunud ei ole. Üldises plaanis on ta siiski hea laps, sest suure osa päevast magab rahulolevalt. Kui rahulolu nii suur ei ole, et magada, siis jalutame mööda tuba ringi. Kui mina ära väsin, siis jalutab Rollo. Ja nii see elu meil siis käib.
Nii..aga pikemalt praegu ei räägigi. Sest nohin diivani peal läheb üha nõudlikumaks, aga mina tahan selle une jooksul veel nõud ära pesta ja kohvi juua.
Aaa.....ja head uut aastat teile kõigile
Ja minupoolsed vabandused, et ma ei ole kellelegi ei jõulu-ega uusaastatervitusi saatnud. Puhas laiskus, muide. Järgimine aasta olen tublim. Luban. See on siis nüüd minu uusaastalubadus