Psühhiaatria

Kool on asunud hävitama minu viimaseid olemasolevaid ajurakke - nimelt ähvardab kahe nädala pärast eksamiga. Praegu veel aega on, aga küsige 1o päeva pärast uuesti, et kas ma olen ikka juba õppima hakanud. Ja ei saa öelda, et materjali jällegi vähe oleks.
Aga muidu...ikka natuke masendav on see aine. Kuidas suhelda inimesega, kes on haiglas sellepärast, et ka tema viimane, järjekorras viies suitsiidikatse ebaõnnestus. Ja seda selle pärast et tema algkooliealine laps juhtus varem koju tulema ja kutsus abi. Või mida rääkida väikese poisiga, kes ei suuda minutitki paigal püsida, kes tegeleb korraga vähemalt seitsme asjaga ja muuhulgas räägib seda, kuidas tema naabri-Anneliga seksis? Poiss on muide teises klassis, või see tähendab, et oleks. Momendil ta koolis ei käi. Kuidas seletada inimesele, et tema 22 aastasel cum laude juura lõpetanud tütrel on skisofreenia, ja et põhimõtteliselt võib ta ühiskonnast maha kanda? Kuidas öelda lapsevanemale, et teie lapsel on raske arenguline mahajäämus? Ja kuidas sundida ise ennast päevast päeva nende inimestega tegelema, neid aitama ja neid ravima? Ja kuidas kõige selle keskel ise mitte hulluks minna?
Psühholoogid ärgu tulgu üldse hüppama. Ma saan aru, et ka neid on vaja ja nad tegelevad paljude probleemidega, aga sellised probleemid nendeni siiski ei jõua. Inimene, kes jõuab psühholoogi juurde, on reeglina ikkagi oma eluga hakkama saav, teda on võimalik aidata ja temaga on lootust. Psühhiaater, eriti lastepsühhiaater, on siiski natuke teine teema.

Mis veel...Kadi ei taha magada. Magama jääb ilusasti, aga ärkab iga tunni aja tagant ja joriseb. Sellised ööd ei ole eriti toredad. Loodetavasti on tegu jällegi mingi arengulise faasiga, mis kohe-kohe üle läheb.

Järgmine nädal läheme arsti juurde, siis saame ka täpsemad kaalud-pikkused. Praegu võin öelda seda, et tal on kindlasti kuus, oletatavasti seitse hammast. Ma ei topi oma sõrmi talle suhu enam, et järgi katsuda. Viimane kord sain ma oma sõrme ainult suure hädaga tagasi.

Viimase aja tulevikulootuseks on kõndimine. Toe najal läheb juba ammu ilusasti, nüüd on vähehaaval ka iseseisvalt, ilma toeta seisma hakanud. Loodetavasti tulevad varsti ka esimesed sammud.

Sõnavaras on emme, aitäh ja mäm-mäm. Neist esimene kõlab emmemm, teine tähh või attähh ja kolmas nii nagu kirjutatakse. Tähendab see siis vastavalt tujule sööki või jooki. Mingi ssss tuleb ka vahepeal suust, aga ma ei ole päris kindel, kas see just issit tähendab. Ilus ju oleks.

Uued pildid järgmine kord.

Pildid

Issi tütar kahtlemata.

Mänguasjareklaam

Siin emmega jalutama minemas.

Kurbus lööb üle pea kokku

"Täna varahommikul teatati tulekahjust Põlvamaal tühjana seisvas Ahja mõisahoones, mis põles lausleekides, praeguseks on hoonest üleval vaid seinad, päästjad on lahkunud." - postimees.ee

See maja oli suur osa minu lapsepõlvest. Palju ilusaid, põnevaid ja eelkõige ammuseid mälestusi on sellega seotud. Minu esimene koolipäev möödus selles majas -sest mina läksin kooli siis, kui mõisahoones töötas veel osa koolimajast. Mäletan, kuidas klassi akendest paistis mõisa ees olev järv. Ja seda, kuidas meis kõigis tekitas suurt põnevust ja huvi magamaminek nii võõras ja naljakas majas. Mäletate - see oli see aeg, kui kuueaastased kooli läksid ja päeval magama pidid. Laed olid seal kummaliselt kõrged, kivist trepid libedad ja ohtlikud, aga käsipuid mööda oli hirmpõnev alla sõita.

See maja oli just selline nagu üks õige loss pisikese lapse jaoks olema pidi. Suur fuajee eeskoja ja kõrgete ustega. Lai keeruga trepp, mida mööda peokleidis alla tulla. Palju pisikesi ja pimedaid soppe, trepialuseid ja peidikuid, kuhu ennast ära peita ja teisi ehmatada. Puitlaed ja põrandad. kõrged-kõrged aknad ja laiad aknalauad, kuhu sai peale ronida ja ennast kardina taha ära peita. Suured sambad, millele oletatavasti toetus kogu teine korrus. Ja katusealune, kus loomulikult kummitas.

Minu jaoks uue ja suurema tähenduse omandas see maja aga siis, kui meil endal ei olnud tulekahju järgselt enam klaverit. Minul aga oli muusikakooli jaoks harjutada vaja. Kooli muusikaklass asus sellel ajal aga justnimelt mõisahoones. Otsauksest sisse, mööd koridori suurde fuajeesse, suurtest ustest läbi, mööda koridori maja lõppu, trepist üles teisele korrusele ja paremat kätt teine ruum. Direktori tütreks olemine andis sellel hetkel teatava kaheldava väärtusega eelise maja võtmete näol. Ja nii ma seal õhtuti pimedas harjutasin - suures ja tühjas majas, mis iga klahvivajutuse peale vastu kajas.

Kummitusi ma seal näinud siiski ei ole, küll aga kuulnud. Ei tea ma senini, keda või mida ma seal kuulsin aga ka uurima ei ole hakanud. Pahatahlik see maja ei olnud. Võibolla lihtsalt pisut üksildane. Vana ta ju oli, jumal ise teab, mida kõike seal aastasadade jooksul sündis. Seda räägib ajalugu küll, et mõisa ehitamise ajal noor neitsi seina sisse müüriti. Pidada majale õnne ja jõukust tooma. Täpsemalt ma seda siiski ei tea ja ise teda seal näinud ei ole. Eks linnalegende peab ju ikka olema.

Meie peres on see tulekahjuteema üldse natukene kummaline. Mina olen seotud olnud viie tulekahjuga, mõisahoone nüüd siis kuues. Neist kolmest olen ise välja kõndinud, mõnest kergemalt, mõnest raskemalt. Ei ole mulle tulesurma ilmselt siiski määratud. Oma maja põlengust jäi mulle kaks tekki ja jänesega kaelakott. Koolimajadest olen siiski kogu oma maise varaga välja kõndinud - ning nii Ahjal kui HTGs hiljem koristamas ja abistamas käinud. Mõisa varemete kõrvale saan ilmselt ainult hiljem ohkama minna.

Uudiseid vaadates igal juhul nutsin. Raske on vaadata millegi nii lõplikku hävimist. Mis taastamisest seal saab enam rääkida. Kui ta ka korda tehakse, on tegu ikkagi tegelikult uusehitisega. Mis vana maja hingest või õhustikust saab seal enam juttu olla.

Jah, tegelikult ma olengi püromaan. Mu tädi kinkis mulle arstiteaduskonda astumise puhul kaelakee ja selle juurde kaardi, kus on kirjas: "Vaata, et sa biomeedikumi maha ei põleta."

Ajupoolkerad

Kumbapidi see tibi teie arust tiirutab. Minu meelest selgelt ja nähtavalt ainult päripäeva. Saab siin üldse küsimust olla? Mida see teile minu kohta ütleb? Mitte midagi.

Selgushetk

Jah, mul ei ole praegu maailmavaadet ja arusaama üldglobaalsetest probleemidest. Jah, ma saan aru, et ma keskendun peamiselt endale, Kadile või mõlemale. Jah, ma saan aru, et ma ei väljenda oma blogis ei arvamusi ega vaateid Iraagi sõjale või Horvaatia turismiobjekti staatusele või Venemaa poliitilisele olukorrale. See ei tähenda, et ma ei teaks neist asjadest midagi. See tähendab, et need asjad antud eluetapil ei huvita mind. Ja nii ongi.

Keda huvitab minu arvamus Venemaa poliitilise olukorra kohta, palun saatke mulle meil.

Ma olen sulgunud omaenda pisikesse mulli ja mul ei ole mingit kavatsust siit välja hakata ronima. Elu on palju ilusam, kui vaadata asju ainult oma väikese mätta otsast ja hästi lähedale. Üldpildi võite endale sinnasamusesse pista.

Ja teil on absoluutselt õigus, ma olengi kitsa silmaringiga, mõtlemiselt poolblondiin blogirase titemamma. Ja teate mis? Mul on sellest apsaluutselt kama. Sest ma ei kirjuta seda blogi mitte sellejaoks, et globaalprobleeme lahendada, vaid sellejaoks et üksikutel minu elust huvitatud inimestel oleks võimalik lugeda millega ma aegajalt tegelen.

Eeee...ei, ma ei ole tegelikult tige. Mind lihtsalt ajab aegajalt närvi, et inimesed arvavad, et nad võivad teistele ette kirjutada, kuidas oma elu elada. Ja veel rohkem ajab mind närvi, et inimesed arvavad, et nad võivad teistele öelda, mida oma blogis kirjutada.

P.S Ei, ma ei ole jälle rase. Ma olin rase. Ja kirjutasin sellest oma blogis. Mis loomulikult määratleb koheselt minu identiteedi, ajumahu, IQ ja üldise maailmavaate.

Kool on käes

Kaks päeva praktikumides käidud -elu nigu lill. Hommikul ärkan, laps põõnab issiga edasi, mina lähen kööki kohvi jooma ja ajalehte lugema. Siis kiire hambapesu, veel kiirem meik ja minek. Ei mäletagi enam hästi, millal viimati sain hommikuti rahus kohvi juua. Nüüd on see aeg siis jälle käes.
Kool on iseenesest tore. Aju on vahepeal puhanud, jaksan jälle kaasa mõelda ja tegutseda. Rühm on ka õnneks ok -ma ütleks, et võrreldes eelmise aastaga on toimunud võibolla isegi teatav...edasiminek:D Kes teavad, need teavad. Kadi lepib issiga päris hästi - või vähemalt mulle ei kurdeta midagi. Kolm päeva on laps rahulikult päevaund maganud, kui mina tulen, nii et ilmselt suuri probleeme ei ole. Mina olen rõõmsam ja jaksan lapsega rohkem tegeleda - samas on juba praegu näha, kui kõvasti Rollo Kadi külge on kasvanud selle kolme päevaga ja vastupidi. Varem ronis laps ikka minu sülle alati - ja rippus üldse emme küljes. Nüüd enne mõtleb ja vaatab, et kuhu minna ja keda kiusata. Ja ei ole sugugi emme alati esimene valik. Ideaalne pereelu lahendus mu meelest.

Nii et elu on ilus....nigu peldik puude vilus