Sinu viga panga kasuks...

Nädalavahetus edukalt mööda saadetud - ja algab uus ja igav nädal, kui mitte midagi enam teha ei ole. Aga Rollo tehtud vahvlid on head muide ka järgmisel päeval. Katseliselt tõestatud. Just lõpetasin ühe söömise.

Pealkirjas olev nali siis eilsest monopolimängimisest pärit - kui Inx võttis laualt loosikaardi ja luges sealt kõva ja selge häälega - sinu viga panga kasuks 200 krooni. Elukutselised monopolistid saavad naljast aru küll, vähemteadlikele teadmiseks, et tegu on tegelikult siiski kaardiga, kus on kirjas:"Panga viga sinu kasuks, saad 200 krooni." Aga no kui inimene ei taha raha saada?

Ja tegelikult on ilus ilm ja päike paistab. Minge jalutama!

Turistid!

Et siis vaatasin mina hommikul kella, tore-tore, arsti juurde minekuni veel tunnike aega - selge. Käiks Hernes ja ostaks saiakesi - seal on hommikuti hästi head saiakesed müügil. Aga kõik minu plaanid lõi segi meie hoovis ekslev Iisraeli turist, kes oma ületamatu optimismiga mindki nakatas, mistõttu minust sai 45-ks minutiks tema giid Supilinnas.
Aga tüüp iseenesest oli hämmastav. Suur seljakott ja fotokas - ja sinna juurde tekst:"fascinating, superb, beautiful" etc. Ta pildistas minu meelest kõike - ahhetades peaaegu iga maja juures. Millised värvid, milline hoone ....shallalaa. Mina vaatasin kõrvalt ja irvitasin. Sest kuigi Supilinn on minugi meelest põnev ja huvitav maailm, siis ilus ei ole küll omadussõna, mida selle kohta kasutada. Igatahes avastasin ma mingi hetk, et mul on juba paaniliselt kiire, juhatasin ta omakäeliselt Lepiku tänavat avastama ja sealt edasi Toomemäele ja lasin jalga. Sain kingituseks Iisraeli käsitöömeistri tehtud vasest taldriku, palju häid soove ja Emi - ehk Emmanueli aadressi, juhuks kui peaksin talle Iisraeli külla sattuma. Muide - tegu on suure Eesti fänniga - esimest korda käis ta siin kunagi 1989 aastal, teab hästi Eesti ajalugu ja praegust seisu ja on meie maast ja inimestest vaimustatud. Hämmastav.

Ja siis läksin arsti juurde, sain teada, et minu pühapäevast saati kestev seljavalu on tegelikult sünnitusvalu, lihtsalt millegipärast läheb mõnel naisel valude algusest sünnituseni üsna kaua aega, tulge järgmine nädal tagasi. Aga sinnamaani? Käin ja valutan? Oh seda õnne ja rõõmu. Seega olin tagasitulles tige ja väsinud ja morn - kõigele lisaks läks mul seal veel peaaegu poolteist tundi, sellejaoks et saada teada, et: "kõik on korras, tulge järgmine nädal tagasi". Alatu.

Ja nüüd ma siis valutan. Ja lähen järgmine nädal tagasi, kui enne seda sünnitama ei hakka.

Nädalavahetus

Läks vägagi hästi. Reedene rongkäik ja bowling on traditsiooniliselt juba mitu aastat väga toredad üritused olnud, seegi kord ei olnud erandiks. Ja väga rasedana on muide täiesti võimalik neid kuule seal veeretada - suutsin esimese mängu isegi teistele pähe teha. A siis läksid nad ülejäänud ka käima ja minu hea õnn pöördus. Aga siiski - väga tore üritus. Eedenist edasi linna peale, lõpliku asukohana pool 6 - ja seal edasi lõpuks koju. Laupäeva hommikul magamine lõunani, siis poetuurid igatsugu kingituste otsimiseks ja kodune filmiõhtu. Pühapäev möödus koristamise ja lauamängudega.

Kokkuvõttes oli tore nädalalõpp.

Ja nüüd - homme jälle arsti juurde, siis näis, mis edasi saab. Homme on ametlik/arvutuslik tähtaeg ka. Võiks ju juba küllalt olla. Igaljuhul on Elite kliinik ennast täielikult tõestanud - viimane kord kui seal käisime, oli mu arst parajasti ühe sünnitaja juures, mistõttu me pidime natukene ootama. See tähendas seda, et me logelesime suurtes tugitoolides ja vahtisime telekat, seni kuni üks õdedest meile kohvi tegi. Mina oleks võinud seal pikemaltki logeleda, aga arst tuli kahjuks kiiresti. Aga vot see on see mõte, miks ma lähen Elitesse sünnitama, mitte Toomemäele. Ma olen kindel, et ka Toomel on toredad inimesed ja ilusad perepalatid, aga sellist suhtumist ja hoolitsust, nagu Elites, Toomelt ma küll ei leiaks. Mitte seda, et mul on üks tuttav inimene, kes jookseb ja aitab ja teeb, vaid kogu personal on selline. Sest neil on head tingimused ja korralik palk ja nad on rahul sellega, mida nad tegema peavad. Ja minule omakorda tähedab see seda, et ma tunnen ennast hoolitsetult ja turvaliselt, sest minu heaks on tehtud kõik, mis võimalik.

Vot. Aga aitab sellest ülistuslaulust, nüüd ma lähen õe juurde sööma.