Veel 6 päeva

...ja siis on mul selleks kevadeks ryhmapraktikumid läbi. Pääsen. Haiglast ja sellest seltskonnast. Seltskonnal poleks muidu häda midagi, kui mõned inimesed välja visata. Kahjuks on ikka nii, et tilk tõrva rikub ka suure poti mett.
Täna on juba parem olla. Eile ei saand enne voodist üles, kui peale kaheksat õhtul, täna võib juba elada. Reedel käisin Tallinnas Sots-pop'i vaatamas/kuulamas, oli väga tore. Samas jääb mulle natuke arusaamatuks, et mille kuradi jaoks ma bussi peale yldse kohanumbriga pileti ostsin, oleks võind ju kohe wc broneerida. Sinnaminek oli ikka eriti kole, tagasitulekuga sain juba veidi paremini hakkama. Inimene on ikka üks kohanemisvõimeline loom:D
Ja töötamisega on kah siis mõneks ajaks kõik. Kurb, iseenesest, just nagu hakkas töö selgeks saama. Aga teistpidi, eks ta ole ikka väsitav kah. Ja nagu vanemõde täna väga arukalt mainis, siis kõike korraga kahjuks lihtsalt ei jõua. Yritaks nyyd hädapärast veel suvised haiglapraktikad ära teha, siis vaataks juba edasi.
Ja tänase päeva lausena jääb kõlama mõttetera: "In this world of a million religions everyone prays the same way". Nukker....iseenesest

Palju õnne siis

Iiveldus on viimaste päevadega taandumas. Tunnen, et suudan elada ka ilma, et oleksin peadpidi padja all ja näost roheline. Isegi Ingmar teatas heakskiitva mühatuse saatel, et:"Tore näha, et sa jälle artikuleeritud kõnet suudad kuuldavale tuua." Mehed. Tööle ei pea ka minema..haiguslehe tõttu...kuidagi kummaline on lihtsalt kodus molutada ja magada.
Töömehi ka täna ei olnud. Ei laes, ei põrandal. Kevadväsimus? Olgu peale, põrandapanijatest saan aru, nad saavad alles homme lauad kätte, aga laeonud? Tahaks katust ikka enne jõule peale, suured tänud.
Homsest hakkavad nakkushaigused - ja kõik, mis sinna hulka kuulub. Ja siis, kui ma olen 3 nädalat sellega tegelenud, siis on 3 päeva veel laborimeditsiini ja ongi juba eksam. Paanika. Kuidas on võimalik 17ap väärtuses materjali endale 12ks maiks pähe ajada? Kellel on häid ideid, andke mulle ka teada.

maailm on kummaline

..sest see on kõik, mida ma oskan öelda maailma kohta, kus mind koju tulles ootab ees trepi peal seisev neitsi Maarja kuju. Plastmassist. Üsna suur...umbes 70 cm kõrge. Seelikutpidi laua kylge naelutatud. Tunnistage, see ei ole ju normaalne. Olgugi, et kuju leidsid need töömehed, kes meil parajasti katust vahetasid. Seina tagant. Aga see mulle trepi peale ette tõsta oli sellegipoolest alatu:D
Teiseks veendusin ma uuesti, et meie alumised naabrid on kiiksuga. Käisid teised kunagi kurtmas, et õudselt kostab meie põrand läbi ja nemad ei saa seal all yldse elada sest kõik on kuulda ja et miks me ikka nii kõvasti lärmame jnejnejne. Täna tegid töömehed põranda puhtaks, st et võtsid meie põrandalauad ära ja mis nad selle alt leidsid? Isolatsiooniks on alumine korrus pannud sinna vahele kihi villa! (isolatsioon missugune) ja oma laeks on löönud lauad. No niimoodi et üksteise peale. Vaheldumisi. Nagu poola laud. Ainuke mure, et kui sa juba omale lage teed, siis tee see palun niimoodi, et ülevalt vaadates allakorrusele näha ei oleks!!! Sest praegu on seal laudade vahel siuksed paarisentimeetrised vahed. Või siis palun ära tule mulle kurtma, et läbi kostab, kui sa ise omale siukse kõlakoja ehitad.
Igaljuhul on minu usk maailma debiilsusesse taastatud ja ma tunnen ennast jälle normaalsena. Vähemalt mõneks ajaks.

väsimus, kohutav

See on siis viimaste päevade teema. Kui saaks, siis ilmselt magaks ainult. Kogu aeg ja vahetpidamata. Kes kurat käskis homsest alates kutsuda töömehed põrandat vahetama - ma ei saa peale kooli ka mitte koju magama minna. Selle asemel jätkub saaga erinevate masendust tekitavate asjaoludega - näiteks see, et keset kevadist aprillikuud, selgub, et meie kanalisatsioon on kinni külmunud!! Mis omakorda tähendab, et vetsu ei saa enne kasutada, kui torud lahti sulavad. Mis omakorda tähendab, et elamine Tartus on tublisti raskendatud.
Lisaks on katusel töömehed, kes katust vahetavad. Kopp-kopp käib järelikult nii kõrva ääres kui pea kohal. Hulluks lähen homsest alates, uskuge mind.
Aga esialgu lähen oma vesiste silmade ja nohuga hoopis kuvöösi vahetama. No need klaasist kastid, kus väga väikesi beebisid haiglas hoitakse. Tõstan lapse ühest kuvöösist teise, sest nakkusohu vältimiseks tuleb seda iga 4(? vist) päeva tagant teha. Ja see ei ole yldse nii lihtne kui see tundub, sest laps on umbes kilone ja tema ümberkolimiseks tuleb ta suurest hulgast juhtmetest ja muust tavaarist (kaasa arvatud hingamisaparaat) korraks lahti ühendada. Nagu aru on saada, ei tohi sellega kuigi kaua venitada, muidu on paanika.
Aga üldiselt ilusat kevadet teile:D

Teretulemast

Selline tark ja tubli tunne on - esiteks on mul nyyd blog - onju, ja teiseks on mind nyyd lõpuks ka töö juures "päris" õeks ylendatud. Mis omakorda tähendab seda, et valvan osakonna kahte käblikut, kellest yks, kilone tütarlapsuke just mulle atakki üritas korraldada. Selleks on lihtne meetod - tuleb lihtsalt mitte hingata. Tekitab paanika nii monitoris, valvavas ões, kõrvalpalatis valvavas ões kui ka valvearstis. Kõik hakkavad tegelema. Pean kerge irooniaga tunnistama, et katseaeg oli teatud mõttes toredam, siis ei vastutanud ise eriti millegi eest.
Kohutav nohu on ka...lisaks kylmetamisele tekitab siin töö juures miskine asi mul allergiat. nii ma siis istun, nina punane ja silmad paistes. Peaasi, et monitori numbreid näeb, siis on hästi.