Masendus

Peaksin reedest pühapäevani Mainoris loenguid pidama. Rääkima tudengitele tööohutusest ja -tervishoiust. Kokku 21 akadeemilist tundi. Minul on aga materjali ainult 15 tunni jagu. Kes tahaks mulle 6 tunni jagu veel loenguid valmis teha? Mina ei oska. Juba seda 15 tundi imesin ma suures osas pastakast välja. Mida ma neile sellest teemast ikka niivägapalju õpetan? Kuidagi imelik on neile mingit detailset infot jagada, mida neil tegelikult vaja ei ole, samas ,21 tundi üldist juttu ei ole ka normaalne. Ja mul ei ole kahjuks ka mitte ühtegi head iseseisva töö mõtet.
Antud hetkel seega siis ekspluateerin läpakat, üritades internetiavarustest leida mingit kasutatavat materjali. Siiani ei ole veel õnnestunud.

Laps magab. Niivõrd-kuivõrd. Rinnast võõrutamine ei ole siiani just väga hästi edenenud. Päeval saame hädapärast veel hakkama, aga ööd on rasked. Ka magamisajad on sassis ja segi - ei mingit kindlat rutiini praegu. Raske on see väikese lapse elu.

Ahjaa - mingeid pilte ega videosid ärge niipea oodake. Fotokas on katki.

P.S. Tahan puhkama. Soovitavalt kaugele. Aga mees ei vii.

Shoppamas

Täna saabus õppelaen. Viimast korda. Suurem osa sellest sai kohe ka hakkama pandud. Vähemalt teenis Kadi oma ülapidamise auga välja - kuna ma ei pea nüüd kolm aastat intresse tasuma. Sain kõik 25 000 see aasta kätte... ja läksin loomulikult kohe laiama.
Lapsele ostsime uue turvatooli - mille üle ta küll kuigi õnnelik ei olnud ja terve tee Tartust Elvasse häälekalt protesteeris. Lisaks ostsime talle järelveetavad pardid. Üks suur ja kaks väikest parti üksteise järel nööri otsas ja kui nöörist tõmmata, siis hakkavad kväk-kväk-kväk häälel mingit lastelaulukest lõõritama. Ülimalt kole. Lapsele meeldib. Mina hakkan vaikselt hulluks minema. Ilmselt võtan ka telefoni varsti vastu sõnadega kväk-kväk-kväk.
Ajakirjandust enam ei loe. Viimasel ajal ma kas muutun kurvaks või vihaseks, kui ma uudiseid jälgin. Ei midagi põnevat, ei midagi ilusat. Seega loobun. Sirvin korra päevas postimees.ee pealkirjad üle ja olengi maailma eluga kursis. Milleks ennast masendada.
Lapsest - tal on 7 hammast ja jonnitujud. Iseloom hakkab välja lööma. Hommikuse pudru, näiteks, võin ma ise ära süüa. Olen peaaegu et loobunud selle keetmisest.

Kväk-kväk-kväk-kväk-kväk.......

Kool? Mis mõttes..

Akadeemiline puhkus läbi, aga kooli pole veel jõudnud. Ei jõua ka niipea. Sest loengud ei ole nii olulised. Kool hakkab siis, kui praktikumidki - see on siis oktoobris. Esimene aine - psühhiaatria. Kuus nädalat hullumajas. Palju õnne mulle.

Hoolimata kooli mitte minemisest kolisime Kadiga siiski linna tagasi. Õpime uut päevaplaani ja harjume jälle linnaeluga. Tulge meile külla.

Väljas on sügis. Jooge õunamahla, korjake pähkleid. Võtke kartuleid. Tehke midagi kasulikku, noh. Minul on õunamahl tehtud ja kartulid võetud. Minu sügisene hea-olemise-kava näeb ette veel Bertaga kaks korda arsti juures käimise ja Bertale aia ostmise. Ussirohu ma talle juba söötsin sinne. Kas te ka kujutate ette, kui raske on sööta 6 tabletti sisse 55 kg kaaluvale bernhardinile? Mina nüüd kujutan. Järgmine kord teeb seda keegi teine. Ilmselt. Või siis ka mitte.

Mida veel - Ahjal on remont tegemata, Elvas on remont tegemata, Tartus on remont tegemata. Mida me siis üldse teinud oleme? Mina näiteks olen enamik aega last hoidnud. Rollo tegemistest rääkige tema endaga. Eks me vähehaaval edeneme. Selle eest ostsime me endale bussi.

Ja palve kõigile blogilugejatele - andke endast kommentaarides märku. Lihtsalt nii huvi pärast.

Rohkem ei kirjuta, sest Kadi nõuab klaviatuuri enda kätte. Teinekord jälle.