Rahadest... üle pikema aja
Jah, see teema, mida ma lubasin, et enam ei tõstata.
Aga pean oma sõnu siiski sööma.
Ehk siis: meditsiini alarahastatus.
Üritan jutu lühema hoida, aga ei luba juba ette midagi.
Vihastasin ühes ettesattunud blogis kirjutise peale, kuidas jutt sellest, et arstide palgakärpimine arstid välismaale viib, on rumal ja silmakirjalik. Ja et välismaale minevad arstid peaksid õpinguraha riigile tagasi maksma.
Vot ei saa siinkohal vaiki olla. Saan aru küll, et oma mätta otsast kaagutan, aga olles ise üks potentsiaalsetest äraminejatest ei saa ma jätta nokka paotamata.
Mis on minu jaoks praegu suurimad mured seoses meditsiini rahastatusega? Ja ma ei kavatse sugugi rääkida ainult palkadest, vaid ka kõigest sinna juurde kuuluvast, mis tundub, et kõrvalseisjatele kuidagi hoomamatuks jääb.
Esimene - ja minu erialalt kõige suurem ja kõige valusam mure - ravi ja protseduurid.
Mida tähendab see, et ma ütlen patsiendile viisakalt, et teeme nii, et tulete märtsis tagasi, siis teeme põhjalikumad uuringud ja vaatame mis edasi saab. Kui ma samal ajal tean, et ainuke põhjus, miks ma selle patsiendiga kohe ja praegu ei tegele, on see, et rahad on otsas. Kuidas Teie, kallid irisejad tunneksite ennast, öeldes vähihaigele, et tulge kuu aja pärast tagasi, seni minge ja metastaseeruge kodus edasi? Ei ole hea tunne, kallikesed, ei ole. Möödunud aasta lõpul nägi seda jama kahjuks palju, kuidas patsiente "registreeriti" järgmisesse aastasse, sest raha oli otsas. Eesti keeles öelduna tähendab see uuringute ja ravijärjekordade pikenemist. Ja vähihaigete puhul on see minumeelest lubamatu ja masendav. Ka paljude teiste haigete korral, muidugi. Aga ei mina ega ka teised arstid ei ole nii rikkad, et patsientide uuringuid ise kinni maksta.
Rääkides ravist, siis läheb asi veel masendavamaks. Miks me teeme vähihaigele kiiritusravi alles pärast keemiaravi, kuigi on teada, et see annab statistiliselt olulise erinevuse elulemuses? Miks me ei tee kiiritusravi keemiaravi ajal, saavutades nii paremaid ravitulemusi ja paremat elulemust. Õige vastus, raha. Meil on olemas põhimõtteliselt aparatuur ja inimesed, aga kuna neid on Eesti peale liiga vähe, siis on kiiritusravi järjekorrad pikad ja haiged peavad ootama.
Miks ei ravi me kõiki haigeid neile vajalike ravimitega vaid otsime odavamaid analooge. Miks ma pean haigele ravi määrates mõtlema mitte sellele, et milline ravi annab hea ravitulemuse, vaid pean mõtlema sellele, milline ravi on odavam.
Miks ma pean vaatama inimest suremas, teades, et ravi on olemas, aga selleks aastaks on rahad otsas?
Olgu, võibolla viimane märkus oli liiga küüniline, aga üllataval kombel mitte vale.
Miks peab raskelt haige inimene ootama 4 aastat proteerijärjekorras? Siirdamisest saan ma aru - seal seisab asi rohkem doonorite taga. Aga proteesid? Arstide poolt on roheline tuli - nemad on võimelised rohkem lõikama. Proteese on, patsiente on. Aga mida pole, on jällegi raha.
Ja seda rida võiks jätkata lõputult.
Aga tulles tagasi lahkujate juurde.
Jah, ma olen ennast siin riigi rahade eest koolitanud. Kui nii, siis tuleks esiteks iriseda KÕIGI kallal, kes peale kõrghariduse omandamist mingil hetkel ära lähevad. Sest neile on ju nö makstud, et nad siia jääksid.
Aga põhjusi lahkumiseks on mitmeid.
Paljudel erialadel ei ole võimalik Eestis ennast tipptasemele viia. Ei ole midagi teha, Eesti on nii väike, et teatud erialadele Eestisse tipptegijaid ei jätku. Kas peaksime siis keelama inimestel Eestist väljapoole minna, et nad jumala eest ennast arendada ei saaks? Või lubame minna ainult siis, kui inimene näitab ette koolitustõendi ja tunnistuse ja notariaalse kinnituse selle kohta, millal ta tagasi tahab tulla?
Või kuidas on nende erialadega, kellele Eestis tööd ei ole? Minu eriala, näiteks. Hematoloogia osakondi on Eestis kaks: Tallinnas ja Tartus. Mõlemal pool on hetkel kõik kohad täidetud. Aga enne mind lõpetab veel 4 residenti. Kuhu nad tööle lähevad - ei tea. Kuhu mina tööle lähen - ei tea. Residentuuri astudes uskusin sinisilmselt, et riiklik tellimus on tehtud mingit reaalset kava silmas pidades. Et kui niipalju koolitatakse, siis niipalju on vaja. Kas ma pean nüüd kohusetundest riigi ees eriala vahetama, et mitte kogemata välismaale tööle sattuda?
Või kui mu mees läheb välismaale tööle, kas mind kui kodumaa reeturit tuleks temaga kaasa minnes siis karistada näiteks sellega, et hakkan koolitusrahasid tagasi maksma? Ja kui ei suuda, siis võlavangla. Või äkki teen ühiskondlikus plaanis mõned lõikused kiiresti väljaspool järjekorda ära. Ma küll kirurg ei ole, aga mis siis sellest. Kuidagi tuleb ju võlg ühiskonna ees tasuda.
Kuigi minul, kui ülikõrgepalgalisel arstil oleks ju lihtne lõbu see kuue aasta õpperaha kohe letti lüüa.
Kust tuleb inimestel arusaam, et kõik arstid on kõrgelt tasustatud? Jah, ka arstide hulgas on tipptegijaid, kes tõesti kasseerivad kuupalgana kuuekohalisi arve. Aga neid on ka teistel erialadel. Pole ma veel kuulnud, et näiteks pangajuhid oma haridust peaksid tagantjärele kinni maksma, kui välismaale juhtuvad minema. Aga arstid on kohe kõigil hambus, ka neil, kes meditsiinist ja selle rahastamisest midagi ei tea.
Kui sa maakonnaarstina töötad pere kõrvalt kahe koormusega ja teenid sellega heal kuul brutopalgana 16-18 000, siis kas see on kõrge palk? Kahe koha peal valveid teha ei ole lõbus. Seda enam, et selle kõrvalt pead sa saavutama ka selle, et töö kvaliteet ei kannata, et virisevad ja närvilised haiged inimesed rahule jäävad ja sind kohtusse ei kaeba ja et keegi su kallal su liiga suure palga pärast närima ei hakka. Kui ma neid summasid (mis on reaalsed) kellegi mainin, siis kõik väidavad, et ma valetan. Aga kui ma otse näkku valetan ja ütlen, et keskmine maakonnaarst teenib 40 000 kätte, siis kõik millegipärast usuvad. Kust see mõtlemine tuleb?
Ja kui siit summast veel 12 % maha ähvardatakse võtta, siis ei ole tõesti enam tore. Ja kas teate: siis jäävadki juba laenud ja söögid maksmata. Sest töölkäimiseks auto ja kütus tuleb kinni maksta, sest muidu tööl käia ei saa, teate, ühistransport ei tööta veel arstide töögraafiku järgi. Ja maakohtades pole tihtipeale ühistransporti olemaski.
Ja uskuge või mitte, see et palgalangust serveeritakse tasustamata kohustuslike puhkepäevadena, see ei tee seda langust tegelikult väiksemaks.
Ja kui siis tullakse irisema, et arstid oma "kõrge" palga juures rahul ei ole, siis, jah, kihvatab. Et äkki oleks neid kokkuhoiukohti siiski veel. Et äkki aastaks 2013 reservide hoidmine ei ole siiski hea lahendus, sest kui meil siis jätkuvalt halvasti läheb, siis on kukkumine niikuinii nii suur, et need rahad enam ei aita. Praegu oleks neist samas abi.
Ma ei väida, et palgalangetamine ei olnud vajalik. Ma saan aru, et kusagilt tuleb kokku hoida. Aga ma näen ka seda, et on osakondi ja kohti, kus kokkuhoid on läinud üle piiride.
Ja ma ei kannata seda, et iga iseteadja seda teemat kohe palju-palju valdab ja ilgelt hästi sõna oskab võtta. 9 aastat õppimine on ju nohu, kõik haritud inimesed on selleks võimelised. Tore on. Aga õpi, palun, 11 aastat ja tegele siis järgmised 4 aastakümmet patsientidega, kellest sa tead, et kuni pooled surevad varsti. Sest lihtsalt eriala on selline. Ja siis tule mulle rääkima, kuidas itipoistel* on ka raske töö. Palun minge perse!
* itipoiste nime all ei pea ma silmas oma meest, kes põhimõtteliselt tegeleb sellega, millega talle meeldib tegeleda ja kes ei vingu mulle, kui raske tal on. itipoiss siinkohal on lihtsalt näide, sest mul ei tulnud paremat ametinimetust meelde.