Veel üks katse videoga
Nädalavahetusel olime maal taadi ja vanaema juures. Pidasime õemehe sünnipäeva, tähistades seda kuuri maha lõhkumisega. Meestel oli 2 päeva lõbu laialt - ometigi kord said nad laamendada ja lõhkuda niipalju kui süda lustis. Ainult lapsed olid natuke kurvad - sest ohutust silmas pidades neid lammutama ei lastud. Küll aga paranes ka nende tuju oluliselt, kui kuuri lakast kolm pisikest karvapalli lagedale tulid. Kassipojad. Paarinädalased. Üks oli kärme ja lasi kiiresti jalga, teised kaks jäid koperdama ja taat saatis nad Ingmariga lakast alla kööki elama. Kolmandat otsisime pool päeva hiljemgi. Olime juba peaaegu alla andnud, kui see väike käkk ometigi endast haleda mjäuga märku andis - oli teine vaeseke alla kukkunud/libisenud/roninud. Lõpp hea, kõik hea - praeguseks on järel kaks kassipoega, sest üks sõitis juba ära oma uude koju, teine on juba broneeritud ja kolmanda jätame tõenäoliselt endale, sest vanaema ei suutnud neljale paluvale näokesele ära öelda. Ka lastelastel peab rõõmu olema. Pildi peale jäi neist vaid kaks, sest pildi tegemise ajal oli kolmas kassipoeg teise kasti pistetud. Vist koliti neid parajasti madalamast kastist kõrgemasse või midagi sellist.
Eelmine post jäi kunagi ammu pooleli, sest laps tahtis tähelepanu. Enam edasi kirjutada ei viitsi. Täpsustan ainult, et jalgrattureid vihkan sellepärast, et tänu neile oli Tartu kesklinn miskiseks ralliks suletus, Toomele ei olnud võimalik autoga liikuda ja mina pidin oma 40se palavikuga Jakobi mäelt jala sünnarisse minema. Ajab vihale küll.