Sünnitajatest!

Käisin täna naistekliinikus vastset emmet õnnitlemas. Tuli juttu ka sellest, et kuidas siis sünnitus läks - nagu ikka. Tema on üks neist, kes annab oma panuse tüsistusete statistikasse.
Sünnitus iseenesest läks ilusti. Suhteliselt valuvaba, esimese sünnituse kohta kiire. Laps ka võrdlemisi pisike - vaid 3200g. Kukalseisu tagumine teisend (oli see vist õige termin) - s.o. siis õiges asendis ja väga heas seisus.
Tibu sündis Apgaritega 8-10, st, et ma täpset numbrit ei tea, aga igatahes normis. Küll aga tekkis probleeme emaga. Peale platsenta irdumist tekkis emakast profuusne verejooks. Emal tekkis kiire teadvusekadu, sai haiglatingimustes 3 d erütrotsüütide massi ehk siis vereülekannet suhteliselt suures koguses ja loomulikult suures doosis ravimeid verejooksu sulgemiseks + mehhaniline emaka kompressioon. Haiglatingimustes möödus kõik hästi, emme ja laps tunnevad ennast suurepäraselt ja saavad tõenäoliselt homme koju
Aga siit mõte, mida ma olen oma peas kandnud siis eile hommikust saadik: kust tulevad kodusünnitajad?
Kui see noor naine oleks otsustanud kodus sünnitada, oleks ta praeguseks surnud. Ja see ei ole spekulatiivne. Tal oli täiesti normipärane sünnitus, kõik kulges ladusalt, mitte miski ei ennustanud komplikatsioonide teket. Tal ei ole hüübimishäireid või emaka anomaaliat. Ei midagi, mis annaks taolisele verejooksule alust. Aga niivõrd profuusne verejooks, mis annab sekunditega teadusekaotuse ja nõuab esimeste minutite jooksul kolme doosi verd, ei ole kodutingimustes üleelatav. Tekib kiire südameseiskus ja südant ei ole võimalik uuesti käivitada, sest verekaotus on liiga suur ja vereringe vedelikumaht liiga väike. Südame seiskumise järel aga ei ole ülekandel enam mõtet, sest vereringe ju enam ei tööta, st lisavedelik ei liigu ringesse. Kodusünnitusel ämmaemandal ei ole kindlasti verd kotis kaasas. Ja kiirabil jääb sellisel hetkel ainult surmatunnistus väljastada.

Tean mitut kodusünnituse pooldajat ja naisi, kes on kodus sünnitanud. Valdavalt intelligentsed noored targad naised. Kust siis tuleb see teadmine, et minuga nii ei lähe, minuga on kõik korras, minuga midagi ei juhtu. Kas see on rumalus? Või kaalutletud kasu-kahju suhe, kus kodusünnitamise kasu kaalub võimalikud probleemid üles?

Vastust ilmselt...teab vaid tuul. Mina tean ainult seda, et ka väga suurte summade eest ma MITTE KUNAGI ei oleks nõus kodus sünnitama. Ma oskan ainult kiita oma sünnituse juures viibinud personali ja sealseid tingimusi. Ma tean, et kodusünnitamisel on teatud eelised, aga panna oma ja lapse elu sellepärast kaalule? Mina seda enda südametunnistusele ei võta.

Siinkohal märkus: eelnev jutt ei ole mõeldud ühegi kodusünnitaja halvustamiseks või mahategemiseks. Kirjas on vaid minu enda isiklikud arusaamad antud teemast. Ja viimane kogemus lihtsalt kutsus kirjutama....

Katsetan

Ehk siis proovin kui tore on Tartu-Tallinn maanteel blogisse telefoni abil sissekannet teha. Põhimõtteliselt on võimalik, kuigi tekst on nõmedalt väike ja raha läheb kindlasti palju. Aga mul on igav. Siinkohal ühtlasi 2 palvet mehele: esiteks ära last lasteaeda unusta ja teiseks proovi Paddy Murphy oma telefoni tõmmata ja mulle saata või natukeseks dooker.eu'sse üles panna. Tänan tähelepanu eest.

Roheline mõtteviis...

Ma olen kunagi sellest teemast ka rääkinud, aga see oli hea mitu aastat tagasi.
Minu mees on paadunud rohelise mõtteviisi vastane. Ta jälestab keskkonnasäästlikku mõtteviisi ja on veendunud, et roheline liikumine ja keskkonnakaitse tuleks praegusel kujul ära keelata.

Mina avastasin juba kunagi mõni aega tagasi, et roheline mõtlemine tuleb vanusega. Viis aastat tagasi ei olnud mul mingit sellesuunalist mõtet. Nüüd mõni juba on.

Ma ei ole veel loobunud kilekottide kasutamisest, kuid mul on olemas ka riidekotid, mida ma võimaluse korral (siis kui nad juhtuvad kaasas olema) ka kasutan. Mõni aasta tagasi poleks sellest juttugi olnud

Ma ei ole veel paadunud prügisorteerija ja vanapaberit ma pigem põletan kaminas, mitte ei vii konteinerisse. Kuid ma proovin koguda poes vähem väikseid kilekotte ja võimaluse korral võtan puuvilja-juurvilja ilma ümbriseta.

Ma ei ole loobunud kõikide valmistoitude ostmisest, kuid loobusin just hiljuti kõikvõimalike jogurtitoodete ostmisest, sest need sisaldasid täiesti hullumeelses koguses säilitusaineid. Selle asemel ostan ma nüüd naturaalset jogurtit ja annan lapsele ja mehele seda koos vanaema korjatud ja külmutatud marjadega. Söövad.

Laps sööb ka mõõtmatutes kogustes Tere pudingeid, aga vähemalt minu pilgule need vanilli omad ka midagi kahjulikku ei sisaldanud. Suhkur, jah, aga seda ma ka veel ei väldi. Kuigi mu ema küsis küll suurte silmadega, et mika ma ise seda pudingit kodus ei tee. Vastus on lihtne, ma ei oska. Pole kunagi teinud. Aga ta lubas õpetada.

Ma ei ole loobunud leiva-saia ostmisest, kuid mul on kuskil kuklas plaan hakata ise leiba küpsetama.

Margariini ei ole ma kunagi söönud, see on õudne.

Kalevi komme ei väldi, aga ma ei ole eriline kommisõber. Lapsele aegajalt ikka luban kommi ja shokolaadi ka.

Kasutatud riiete poes on aastaid olnud üks mu populaarsemaid meelelahutusi. Ma isegi EI mäleta, millal ma viimati endale kasutamata teksased ostsin. Keskkooli ajal, ilmselt. Lapsele samamoodi. Ja olen raudselt veendunud, et esiteks on minu hinnaklassis riided poes mõttetud ja kehva kvaliteediga ning teiseks röögatult kahjulikud. Ning täiesti usun ka seda, et pakendis kasutamata lapseriided sisaldavad ülipalju kemikaale, mistõttu ka lapsele eelistan riideid, mida keegi teine on juba tervislikuks kandnud.

Mida veel - autot kasutan. Ei viitsi käia jala/kasutada ühistransporti. Auto ei ole ka ÜLIökonoomne, aga väljakannatatav. Küll on aga turvaline.

Nõudepesuvahendit kasutan. Ei kavatsegi liiva peale üle minna. Kunagi vb hakkan mõtlema nende ökopesuvahendite peale, aga praegusel hetkel minu eelarve seda välja ei kannata.

Kui kunagi korterit remontima hakkasime, siis mul kuskil peas käis mõte loodussõbralikust renoveerimisest, mitte kipsplaadist. Mõtteks see kahjuks ka jäi, kogemuste puudumise ja eelarve vähesuse tõttu. Nüüd teeks palju asju teisiti. Eks järgmise elamise juures proovib seda viga parandada.

Makarone veel ise ei tee, aga plaan on. Väga ahvatlevad tundusid pildi peal. Kartulikrõpse ka veel ise ei tee, aga järgmiseks korraks on juba plaan. A need Lays´i tomatikrõpsud on nii kuradi maitsvad...

Proovin süüa rohkem puhast liha, mitte viinerit/keeduvorsti/sardelli. Päris ilma ei saa veel, aga rohkem kui korra kuus ma seda viinerit ka lauale ei anna. Liha toon koos suitsuvorstiga vanematekodust. Kust liha vanemate juurde saab? A see on juba küsimus sarjast, kuidas shokolaaditükid küpsiste sisse saavad. Ma arvan, et neil on kuskil tagaaias üks lihapuu peidus.

Rohkem ma vist praegu enda pere tervislikkuse heaks midagi ei teegi.
Aga ka seda on juba kordades rohkem, kui viie aasta eest.

Küsige viie aasta pärast jälle.

Nutt, hala ja virin!

Tahtsin kirjutada pika monoloogi meditsiinis valitsevast paanikast.
Aga kuna mul on hea tuju, siis ma ei taha ennast sellega praegu närvi ajada.
Tuju, jällegi, on hea, sest:

1) Lumi tuli maha.
2) Petrone Print jagas tasuta raamatuid, millele ma loodetavasti täna ka järgi jõuan.
3) "Mees, kes teadis ussisõnu" lauamäng on ülimalt populaarne.
4) Petrone Print ilmutas raamatu, mille tõlkimise juures ka mina vähe-vähe abiks olin.
5) Kadi käib vabatahtlikult ilma porinata lasteaias.
6) Eile oli palgapäev.
7) Postimehes ei ole täna veel ilmunud ühtegi arste mahategevat artiklit.
8) Residentide palka ei ole veel kärbitud.
9) Saan varsti minna veel ühele koolitusele, loodetavasti asjalikumale kui eelmine.
10) ....siinkohal sai mõte otsa.

Aga 9 asja on ka ikkagi positiivne, mis seal siis ikka.
Küll ma mõnel negatiivsemal hetkel selle monoloogi ka ikkagi ära kirjutan.

Kuidas sündis Eesti keel

Kõik, kes on seda lugu juba lugenud - te võite selle vahele jätta.
Kadri - jah, ma võtsin selle lingi sinu blogist, loodetavasti sa ei pahanda.

Minu meelest kirjeldab see lugu eesti keelt suurepäraselt:)

Kirjatükk ise kättesaadav siin. Kahjuks ei saa aadressi praegu lingina lisada, sest minu tööl olev arvuti (mis on loodud ammu enne tänapäevase arvuti leiutamist ja üsna varsti peale arvuti enda leiutamist), keeldub seda aadressi lingiks vormistama. Proovin seda õhtul kodus teha.

Edit: link olemas. Kodune arvuti on pisut helgem.

Petrone Print kampaania

Mulle Minu sarja raamatud meeldivad.
Võin ilma igasuguse süümepiinata ka kõigile teistele soovitada.

Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”:

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”:

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: Petrone Print
Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1
Minu Ameerika 2
Minu Hispaania
Minu Argentina
Minu Itaalia
Minu Alaska
Minu Moldova
Minu Tai
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa
Lagerii
Tähe tänav
daki.elab.siin
Tule, ma jutustan sulle loo
Meestest, lihtsalt
Luugiga lehm
Kust tuli pilv
NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.